Eesti
Neijingi Kool                                                            

ON LUBADUSTE AEG

 

 

pdf

On tavaline lubaduste aeg. Samuti vältimatu reflektsioonide, rahu, vaikuse, ülevaatamise, hinnangu andmise aeg…

 

Üks rütm lõpeb ning see loob teise, järgmise manifestatsiooni.

 

Ja Palve Tähendus kutsub meid neist igaühe avastamise poole; need lubadused, mis olendi siiruses, on igaühele vajalikud ning samaaegselt, väga vajalikud ümbritsevale, mida vahel on võimalik määratleda, kuid teistel kordadel mitte.

 

Iga üks on anonüümne protagonist paljudes anonüümsetes vastustes, mis meie muutujaid, meie hoiakuid, positsioone, sõnu, öeldut haaravad, hõlmavad…

 

Ja see anonüümne kuulamine, mis samaaegselt emiteerib oma lubadusi, on sarnane igas ühes meis.

 

Terve mullikeste kihisev maailm. Ühed, mõned ühinevad teistega ja moodustavad suuri mulle. Teised… manifesteeruvad vaevu ja hajuvad; ei edene.

 

Samuti on tõsi, et tavapärane on palju lubadusi … -mis, lõppkokkuvõttes, on vanad või täitmata ülesanded või tähelepanuta jäänud kohustused-, mis tormakalt otsivad hädaabi uues rütmis. Aga, ettevaatust!, uus rütm toob kaasa oma uusi nõudmisi.

 

Ja mida teha? Kas on võimalik hakkama saada kõigiga? Uute innovatsioonidega ja lootustega, ootustega, unelmatega, fantaasiatega…, mis ei ole täitunud?

 

Tihti juhtub nii, et seguneb see, mis veel lahtine, iga päeva, uue päikesetõusu hädavajalikuga ning olend vaarub hetketi, sest… vahel tunneb ta tõkestust ja teisel korral entusiasmi uue tegemist vajava suhtes.

 

Palvuslik soovitus on, et liiguksime võimalikult kergelt: ilma mineviku tõketeta; ilma kehtivuse kaotanute koormata.

 

Loomulikult! Kindel on, et ka nendel päevadel, inimene kiirustab tormakalt ja tahab lahendada seda, mida igapäevaselt ei tehtud.

 

Ei! Ei ole parimaks teguviisi vormiks tormakus… Ja on võimalik end koguda juhtunus, toimunus, milles elav mälestus püsib ja sellest kõigest taastada ”kohane, nõutav” positsioon: ”see, milleks ollakse kohustatud”… ja ”mis on elu”; ning mis kindlapeale saab olema… -kui see muudetakse palavaks sooviks-, siis saab see olema hoiak, sõna, harjumuse muutus, kindluse võimalus, mis hakkab realiseeruma, mida hakatakse ellu viima. Ja mingi… -Palve Tähendusest lähtudes- tüünne rahu ja kirglik püüe!...,et selle, teise või kolmandaga ei arvestata, kui oleme kõik kokku korjanud ühte väikesesse, tagasihoidlikku… -kõik on väike-, ühte väikesesse, tagasihoidlikku vastusesse.

 

Usaldus Looja vastu muudab meid soosivaiks, paneb meid uskuma seda Müsteeriumi. Ja koos selle väikese-suure-resolutsiooniga kõigest, mis lahtine, mingil positsioonil, võime juba söendada soovitada ettepanekuid, lubadusi… -antud juhul- hädaabi, abi, Loova hoole, innoveerimise ja nende innovatsioonide käivitamise suhtes.

 

Kuid kui me liigume täidetuna veel otsustamata, lahtisest ja meil ei ole piisavalt kergust, siis saavad need olema asjatud lubadused, mis ei… anna vastust, mida meilt palutakse.

 

Paikneme tundmatus Universumis. Vaevalt puterdame midagi nähtavast, vähesest valgusest...Univerumi referentsita kohas; mis avardub..., mis näib kaugenevat ja samaaegselt näib lähenevat Lõpmatusele, juhul kui Lõpmatusele üldse läheneda saab.

 

Ja selles kohalolus ei ole me kunagi samas kohas. Ja, lisaks, alati  innoveeritakse, uuendadatakse, sest alati, kui Universum avardub, luuakse uusi ruume ja see on permanentne. Ning seal me oleme. Peame püüdlema selle tunde poole, et me oleme seal!... ja otsima liikumisvahendeid siit…, mis võimaldavad meil tunda end ”Universumina”.

 

Kui hoiame seda püüdlust lähedal, kui toitelahust, viljakat pinda, siis innovatsioon saab sagedaseks. Jah, sest meid liigutatakse vältimatult, paigutatakse ümber, meid asetatakse teise kohta, ”teele”. Kui oleme sellest teadlikud, teadvustame, siis ilmselgelt… ei jää meil midagi muud üle, kui innoveerida, uuendada. Isegi mitte vabatahtlikult!, kui ollakse sellel Universumi sagedusel. Hiljem lisame sellele tahte ja vahendid, et seda käivitada. Loomulikult!

 

Niiviisi on võimalik mõista, et Looming on kohal teatud ettepanekute kavandiga, et neid uuendusi…, neid improvisatsioone…, neid “hullumeelseid, meeletuid” tervedamisi… promoveerida…

 

See innoveerimine, mis ei põlga läbielatud kogemuse, tunnetatu, avastatu tekstuuri, vaid korjab kõik kokku ja esitleb seda… uuesti! Ei korda seda tsüklit; ei. Regenereerib, teeb ümber, taastab!...

 

Igal olendil on äratundmise tunnetus, oma intiimses sügavuses või oma kogukonnas, oma kooselus, oma teistega jagamises…võib iga olend austusega ja ausalt teada ja ta teab, mida vajab, mida peab tegema, mida nõuab tema pühendumus, mida tunneb, et peab… edendama, kuidas tegutsema, kuidas olema.

 

Samuti… -samuti, kuna elu on sotsiaalne- teab ta samuti teiste vajadusi.

 

Ja samuti teab, tunneb ta -kolmandal kohal- strateegiad või osavõtu mooduseid nendes teiste vajaduste rahuldamises.

 

Nii et siis igas lubaduses on nagu kolm külge: lubadus endale, lubadus avastada, mida teised vajavad ja vajadus osa võtta sellest hädavajalikust omavahelisest jagamisest, mida inimkond vajab.

 

Ei ole elu funktsiooniks öelda ”It is not my problem”, see ei ole minu probleem.

 

On. On küll. Ja sedamööda, kuidas see on nii, tunnetan ma elu, tunnetan ma maailma, tunnetan ma planeeti, tunnetan ma galaktikat, tunnetan ma universumit. Vastupidiselt, sedamööda, kuidas see ei ole minu probleem, tunnen ma end üksikuna, tunnen end peidusolevana, tunnen end süüdi, tunnen end kummalisena. Mõistan kohut ja mõistan kohut ja mõistan kohut!... selle üle, mis mind ümbritseb; sest see ei ole minu probleem. Või ignoreerin seda või ignoreerin seda või ignoreerin seda; sest see ei ole minu probleem. Kuid niiviisi, ”kuna ei ole minu probleem”, aitan kaasa probleemi süvenemisele.

 

Vastupidiselt, kui sa oma osavõtu omaks võtad -sõltumata kas teised seda teevad või ei!, nõudmata, et nad seda teeksid või ei!-, oled, eluna, Universumis osalev osake.

 

“Oled, eluna, Universumis osalev osake”. Osaled tema teel! See äratab ja hoiab alal sinu Loomingu teadvust. See muudab sind andunuks, pühendunuks ühes Igavikulises Armastuse aktis!... ja mitte ”seltsimatuks”, kes väldib ükskõik missugust kohustust või ükskõik missugust osavõttu, ”egas ometigi…”, ” garanteerides, et…”.

 

 

Elu on kutse rahulolu pakkuvale pidusöömingule, mis kannab meid lõpututesse Igavikkudesse.

 

Ja need võivad tunduda lihtsate sõnadena!, kuid sõnad on Loomingute produktid. Mitte ükski sõna!, mitte ükski heli!... ei ole ilmunud mõistuse spekulatsiooni tõttu; tänu inimmõistusele. Need on võrsunud Loovast inspiratsioonist.

 

Ja mõistus, oma üleolekus, võib meile öelda: ”Ah! Milline petukaup! Millline pead-segi-ajav ettepanek jalutada lõpmatuse poole! Isegi kui… see oleks tõsi, näib see kaugel ja kättesaamatu olevat”.

 

Aga kohalejõudmine ei olegi taotluseks -sest igavikku ei jõuta kohale-. See on minemine. See on olla minemas, liikumises!..., rahuolus tunda end ”universumina”, ühe eriskummalise vormina, mille nimeks ”elu“. Mis meile antakse.

 

Ja talendi, andena, mis ta on, peame me seda hoidma; peame asetama selle õigesse dimensiooni. Me ei saa seda tänavanurka, elamusse, töökohta suruda! Ei!

 

Nähtamatu meie teadvusest, meie kognitiivsest võimest -nähtamatu, sest see on nähtamatu-, on olendi tegelik olemus. Ja selle tõttu on see lend, on õhk, on… mitte miski!

 

Tõsi on, et luud, fastsiad, aponeuroos, organid, küüned ja hambad on olemas ja omandavad teatud erilise konstitutsiooni, mille nimeks on ”mateeria”, kuid mis on selle teadvuse konkretisatsioon.

 

Tegelikult eksisteerib ainult teadvus -olgugi et me ei tea, mis see eksistents on-.

 

Ja ühel kindlal igaviku kulgemise rütmi hetkel, lõpmatuses, omandab too mingi konfiguratsiooni, kas pole?: lapse, koera, kassi oma… Kuid on nähtamatu see, mis lendab, mis seda kannab, mis liigub, mis viib!: meie olendi teadvus, meie armastuse tähendus, tunne, meie vältimatu atraktsioon, külgetõmme tänu elu elamisele!

 

Ai! Selle sees on vaja olla. See on meie olemine! Ja niiviisi võime märgata, kuidas meid kantakse ja millise peadpööritava kiirusega, vertiigot tundmata; pigem tundes  rahulolu, pigem tundes väärikust.

 

 

Jah! Kui kuulsime seda Kristliku Hinguse fraasi: ”Issand, mina ei ole väärikas, et siseneksite minu majja -kui struktuur, kui materiaalsus-, kuid üksainuke sõna -üksainuke, nagu lubadus-; üksainuke – üksainuke sinu sõna on piisav, et mind terveks teha”.

 

Ja mida tähendas see tervendamine?

 

Omandada, jõuda teadvuseni. Teha nii, et teadvus taastuks. Teha nii, et vitaalsus kasvaks.

 

See ei ole käega katsutav. See on lendlev, volatiilne.

 

Üksainus sõna. Üks lubadus…

 

Kuid langemata materiaalsuse kiusatusse -mis näib olevat midagi erinevat  ja on seesama asi, kuid konfigureerunud teisel moel-.

 

Ja, niiviisi, iga lubadus (hisp keeles ”pro-mesa”; mesa-laud)… on nagu midagi, mida pannakse laua peale, kuid seda ei ole näha; näib, nagu seda ei oleks. Kuid, kui me läheneme lauale ja toetume sellele, tunnetame, et see on seal.

 

Ja see annab meile rahu, puhkust, see toidab meid, see annab meile hingamist, see annab meile õpetust, see annab meile… seda, mida üks laud on valmis meile andma.

 

Jah! Jah, jah. Et lõputu Loomingu Halastus meid üle ujutaks. Sest ta on kohal. On kohal, kuid me peame tema poole pöörduma…, et teda tunda! Ja koos sellega, anname hingust, et vabaneda süütunnetest… ja tunda end puhastena; maagiliselt adapteeruvatena, nagu sulg linnu tiival. Nagu üks sulg, mis teab, näib teadvat -või õpetab teda tuul?-…, näib teadvat kuidas lahkneda oma sulestikus ühte rivvi, selleks et õhk, tuul läbi tungiks ja moodustaks pöörise ja… ja paari tiivalöögiga algab lend.

 

Ai!...

***


ELU PÜSIB TÄNU SOLIDAARSELE

TUNDELE

 

 

pdf

Üks ütlus väljendab end nii, öeldes: “Vajadus sunnib, kohustab”. Ja kindlapeale, kui olend leiab end vajaduse hädaabi, abi, ühtsuse, osavõtu situatsioonis, siis on ta “sunnitud, kohustatud” -siinkohal on see sõna vaieldav- otsima hoiakuid, žeste, osavõttu, arendamisi, adaptatsioone… Kui neid vajadusi ei oleks, siis ei näeks ta kohustust aktiveerida neid ressursse.

 

Kui otsime -selle mudeli baasil- midagi universaalsemat, siis võiksime ilmselgelt öelda, et oleme vajadustega olendid. Usun, et siin kahtlust ei ole. Ühed vajavad rohkem, teised vajavad vähem, kuid igalühel on tema vajadus, põhjus, miks ta on tulnud: sest maailm vajab teda.

 

Ja selleks, et täita oma missiooni, selleks vajab ta osalemist, tegutsemist, tuge, oma panuse andmist, koostööd, kuulamist!...

 

Elu ei koosne pealtvaatajatest! See on oslemise, osavõtu ainulaadne sündmus!

 

Kui olend võtab sisse pealtvaataja positsiooni, siis ta pidurdub oma kohustuses, muutub kohtunikuks, arendab eelhoiakuid, muutub katkematuks kriitikuks ja loob teistes kestvat kahtluse tunnet olla jälgimise all.

 

Pealtvaatajal on kalduvus elada teiste maine kaotusest. Kena!, see mida tema peab maine kaotuseks. Ta ei esita oma projekti, ei põhjenda oma osalust, ei selgita oma kohalolu.

 

Vajadus, mis olendil on universumitest, müsteeriumitest, võtta omaks, teha enda osaks kõik, mida talle pakutakse tema missiooni täitmiseks…, peab innustama, õhutama selget osalust, ilmselget kohustust, kokkulepet.

 

Kuid on nii et, enamikel juhtudel, selle teise fraasi tõttu, mis ütleb: “It is not my problem”, “see ei ole minu probleem” -ja kuna see ei ole minu probleem, siis ei ole probleem kellegi oma, olgugi, et pole teada, mis see “see” probleem õigupoolest on-, seega kaldutakse, igas situatsioonis, kaasaegses inimtegevuses, olema pealtvaataja.

 

“Ei ole minu probleem… Mul on oma probleemidegagi küllalt tegemist”.

 

Ja nii aina edasi, seatakse sisse mitte-solidaarsuse ahel, ”mitte-osavõttev”, trööstitult vaikne, justnagu üritades üle olla jumalikust vaikusest. Uskumatu!...

 

Aga tõsi.

 

Oleme Loomingu parlament, monoloog; mis oma kõneosavas grandioossuses, ilmselgelt, kasutab vaikuse verbi, kuid oma loomingulises tegutsemises loob kasvandikke -elu!, mis väljendab ja väljendab!... seda Müstilise toimimise algupära.

 

Ja niiviisi, tundmused, afektid, emotsioonid, üllatused, avastused, tundehetked… muutuvad väljendusteks; muutuvad Loomingu Väljendusteks.

 

Kuid kui olend võtab sisse pealtvaataja positsiooni…, siis tema osa jääb lõpetamata. Ja sedamööda, kuidas tema osa jääb lõpetamata, jätab see lõpetamata ka teiste osa.

 

Sest igaüks sõltub kõikidest. Sest elu püsib vajaliku atraktsiooni solidaarsel tundel.

 

«Sest elu püsib tänu solidaarsele tundele».

 

 

Käesoleval, praegusel inimkogukonnal on jultunud visadus näidata oma võimu ja oma destruktiivset võimet. Tal on jultunud visadus panna meid nägema halastamatut vajadust kannatuse järele. Tal on obsessiivne vajadus… näidata meile surma, kui tõelist elu tähendust.

 

Tänane inimkogukond palub meilt individualistlikku osavõttu protagonistina, radikaalsena, kohtumõistjana, eelhoiakutega!, võimetuna kuulama, ja ainult egokeskselt muretsema, iga indiviid omaenese, omaenese, omaenese… pärast.

 

Teised ei tule arvesse.

Ja niiviisi, ükskõik missugune vahejuhtum, mis ei ole päri tema enda, “omaenese, omaenese”-ga…, on motiiviks vägivallale, mõttele, sõnale või teole!

 

Elu tähenduseks on elamine, ja tema rakenduseks on rahuloluga, heatahtlikkuses teenimine meie võimete, ressursside… ja vajaduste baasil, mida keskkond, ümbritsev eneses kannab.

 

Elu olendid, loodud heatahtlikuses, rahulolus; rahulolu, heatahtlikkuse poole

 

Tee lõpmatuse poole ei ole allakäik, ei ole takerdumine…; see on meie teadvuse avardumine, mis on üle meie tahtmistest, ihalustest, selleks, et saavutada elu armastajate tähendus…, mis, armastusväärsusega teenimise baasil, võtab vastu mõlemapoolselt, retsiprookselt, külluses.

 

Mis armastusväärsusega teenimise baasil võtab vastu mõlemapoolselt, retsiprookselt,  külluses.

 

Toetame mingit kestvate valude seisundit, selle asemel, et olla kestvas lõputute rahulolude seisundis.

 

Ja mis on kõige enam murettekitavam: sellest ei tunta puudust, isegi pigem -kroonilise, kestva egoismi protsessi tõttu-, “normaalne” on muutunud dekadentseks, hävivaks, kus “kõik on sobilik!”.

 

Hoolitsemine, respekt, osavõtt, solidaarne abi, selgitamine, aktsepteerimine… näivad olevat vanad reliikviad, vanadest aegadest, või mingid teised abstraktsed juurdlemised.

 

Kui inimene suudab juba materialiseerida ükskõik missuguse unelma, ja ”leib on leib” ja selles ei ole midagi enamat, kus ”vein on vein” ja selles ei ole midagi enamat…, siis kaotab ta eukaristilise visiooni leivast kui ”kehast” ja veinist kui ”verest”. Ta kaotab fantaasia, poeemi, värsside oreooli.

 

Ja jah, jah, jah. Jah, ma võin näha mingit emotsiooni prootonites, interaktsioonis neurotransmitteritega. Jah. Ma võin seda näha. Aga mis see on, mida ma näen? On see põhjus, selle emotsiooni päritolu? Või mittemateriaalse emotsionaalsed tagajärjed…, mis tekitavad elu loomingulise teadvuse?

 

Jah; on piisavalt materialistlikke seletusi -ilma vähimagi õhkamise, hinguse tundemärgita-, et anda globaliseeritud selgitus ükskõik missuguse sündmuse kohta.

 

Näiks nagu mateeria oli alguseks, pärinemise algeks, struktuuriks… ja ei eksiteerinud laule, linnud olid vait, ja ei ole näriliste krõbinat või jäneste rõõmsat teed. Pole vaja. Kõigele on oma selgitus…, see, mida väsimatult otsitakse, et õigustada domineerimist, kontrolli, käsklust, ja tõenäoliselt ei võta kaua aega, mil inimolend, inimlik on elu looja; “rajaja”.

 

Kaua võtab veel aega selliste tekstide ilmumine, mille järgi inimene, alguses, lõi taeva ja maa ja pani paika kuu, kui heleda tähe, et päevi väärikaks muuta? Ja ühel hiilgehetkel lõi vee, ja koos sellega säras ka tema igapäevane hügieen. Ning ta muutis selle joodavaks ja “mittejoodavaks”, väärtusetuks, tühiseks.

 

Ja nagu oli vajalik, siis lõi ta orjad, kes tarbisid, kes kulutasid, kes jõudsid vaevalt taaruda ühest päevast teise, et härrad, teadjad, üli-võimekad mõtlejad võiksid jätkata oma tööga, et organiseerida ja luua maailma nende endi järgi.

 

Võib tunduda fiktsioonina, kuid, minemata kaugemale, siis hiljuti ühe maa president ütles, et tegelikult oli Jumal imbetsill; mingi konverentsi lõppsõnas, kus ta tegi ettepaneku piiskopid maha lüüa, kuna need ei kõlvanud kuhugi. Filipiinide president Duterte, täna, on üks näide teiste seas, keda, maailm rahulolutundega kontempleerib, juskui too oleks mingi juht, giid, keda järgida. Tema kombestiku puhastusel on juba üle 9000 märgi. See on üks näide.

 

Ühed  teevad seda suurelt, nagu tema, hellitatud kõigi poolt. Teised, igapäevased, anonüümseks jäävad, teevad seda just niiviisi, kaitses: “Mina see ei olnud. See ei ole minu probleem”…

 

See muretu osalemine ja lihtne sissepääs võõra-, teise üle kohtumõistmisesse soodustab aina enam teatud võimalikkust…, mille triumfiks on elule lõpu tegemine.

 

Jah, kindlapeale, kogu see protsess võib olla väga alarmeeriv, aga nagu ütleb Islam: “Jumal on suur!” ja näitab meile väga väikeste intsidentidega hävingu, milleks ollakse võimelised, suurust.

 

Vaid mõned milligrammid rikastatud uraani -milligrammi- on võimelised täielikult panna surema terveid linnu. Nii väike! Nii vähe!

 

Nii et, kui me ei avarda väikest, kui me ei kuula koid krabistamas palgi sees, mis toetab põrandat, lage, siis varsti oleme draamatilise varingu all!

 

Oli nii väike see puukoi!... Kuid nõrgestas struktuure ja ühel päeval need ei jõudnud enam. Ja kukkusid inimestele peale seinad ja laed, ning vajusid kokku põrandad.

 

Hiljem tulid kaeblemised, hiljem tuli nutt, hiljem tulid normid: lõpetada surnuaias või tuhastatud kollapsina ilma mingi võimaluseta edaspidiseks.

 

Näib… -võib-olla selles ülepaisutatud planeeringus-, et see vajab hädasti korrastamist!, liikumist teistes suundades, iga hetke puhtus!, lepitamatut või puhast, plekitut paindlikkust, referentside otsimist!…, millega on võimalik elu, kui sellist seostada, ja mitte sellist elu, mis valmistab end ette surmaks.

 

Ihaldame elu, mis valmistub elama!; mis imetleb piiritult lille parfüümi, päikesetõusu värve, loojangu ekstaasi, öö hoomamatust!...

 

Kindlapeale on palju paluda, nendes tänastes koordinaatides, et avardataks oma visioone, et kuulataks soovitusi… Võib-olla on palju paluda, täna, parandada, korrigeerida, selgitada, ergutada, usaldada!!... midagi või kedagi, kes ei ole ”minaise” -mis lõpeb kiiresti läbikukkumisega-.

Ja lõpetab varsti läbikukkumisega, kui usaldatakse ainult iseenda pertseptsiooni, sest me ei ole Üks, oleme Kõik. Me ei ole Üks, oleme Kõik.

 

Kahtluseta, öelda seda valitsevale individualismile on ülepingutatud!; peaaegu et barbaarsus. Kuid kindlapeale “mitte ükski nahakarvake ei liigu ilma Loova Müsteeriumi, Elu Loomingu heakskiiduta”.

 

Nii et siis jääda kõrgiks personaalne sõltumatus, ülbus, et “mina olen selline”, kangekaelne obsessioon suruda peale oma kriteeriume juhivad meid vaid surnuaeda.

 

Kõik me vajame üksteist; oleme hädavajalikud meie müsteeriumi ellu viimiseks.

 

Mitte ükski detail -mitte ükski detail!- ei ole mittevajalik.

 

Kõike tuleb arvesse võtta, kõik on kõlbulik elu igaveseks kompositsiooniks.

 

Ta ei arvesta allahindlustega, ega edasilükkamistega, ega laenudega, ega hüpoteekidega. Kõik puhtalt käepeale, et võiks saada jutustatud ilma ajaloota!... ja võiks olla ilmselge koos tunnistuse andmisega.

 

See on Elu.

***

 

 


MEID KANTAKSE JA MEILT NÕUTAKSE ILU

 

pdf

Vaikustest… nõutakse läbipaistvaid sõnu; neid, mis meie olendi läbistavad ja jätavad oma igavikkude vibratsiooni.

 

Jah. “Igavikkude”, sest voolavad välja sellest meeletust vaikusest… -helide promotoor, sündinute üsk.

 

Ja niiviisi, kui meid kutsutakse palvetama, siis tehakse seda Loova Müsteeriumi vaikusest.

 

Sealt puhkevad täpsed, vajalikud sõnad.

 

Ja niiviisi, vaikselt, muutub kuulamine tähelepanelikuks.

 

Ja vaikusest  meilt nõutakse ja meilt küsitakse:

 

”Milline on sinu tänane ülesanne, volitus?...

 

Milline on palve, mis sinult palub, nõuab?

 

Millised headused on sul selleks valmis?...

 

Milliseid panustamisi tead, mida selleks vaja on?...

 

Millist… , millist visiooni omad sa täna maailma kohta?..., mis nii suur!...”

 

Jah. Looming pakub igale olendile mõne sellise küsimuse…, mis justnagu meeldetuletus tema kohalolekust elu koes, lõimumises.

 

Loovast Müsteeriumist essents, ilu nektar, teavitab meid vajadusest leida igast päevast ilusat sündmust, iga päeva ilu!.

 

Ning tundub…, tundub kuulduvat, igas nurgas, mingit sosinat, mis ütleb: “Millist ilu pakud, annad täna…?”.

Ja näivad näljas olevat ümbruskonnad ja kõik olendid!, need, kes läbi hammaste sinult… nõuavad: “Millist ilu… pakud täna?”.

 

Ja vahel, nagu jälitajad, olendid põgenevad; või mõeldes, et see on teistele, ja see on igaühele:

 

”Milline on sinu ilu panus… täna?”:

 

Ai! Ai!... Näib…, näib, et elamine on konstantne ja kestev nõudmine. Näib, et elu ise ei jäta meid rahule!...

 

”Näib”…

 

Kuid tundes, et “Alguses oli sõna, ja midagi ei tehtud ilma temata”…, siis meilt ei nõuta!, meid avastatakse Müsteeriumist! Meid avastatakse. Me ei ole anonüümsed. Meid avastatakse ja meile osutatakse, et oleksime tõeline elu lõimumine, ja näitaksime oma võimeid, oma ressursse, mis on vajalikud. Ja, neid, mida vajame, hakkame otsima…ilmutuste seikluse jaoks; aktsepteerimaks seda, mida avastame.

 

-Eh, sina, rändur, palverändur! Mida sa tood? Kuhu sa lähed?

 

-Kes räägib?

 

-Vaikus. Jah, sina oled rändur. Mida sa tood? Mida head uut sa tood?!...

 

Kas sa ei teadnud, et oled emissar…? Kes, oma olendiga, transportis midagi, mida anda?... Või arvasid, et oled midagi muud?

 

Jah. “Emissar”: see, kes edastab mingit vibratsiooni, mida oodatakse, mida vajatakse.

 

Kuhu sa lähed?... Ah! Kuid, kas sa lähed või… sind kantakse? Lubad sa ennast kanda…? Või, selle ilmselguse ees, et sind kantakse, sa teed ettepanekuid ja eitad ja protestid ja parandad ja valetad ja petad ja pöörad ümber oma anded, ja vajadused, mida (mille rahuldamist) sinult oodatakse, ei jõua kohale?

 

 

Mind kantakse, ja ma avastan samm-sammult, et lähen.

 

Mind kantakse, ja ma avastan samm-sammult, et lähen.

 

Ja kui niiviisi avastan ma -olles kantud ja avastades, et lähen- üllatuse, ettenägematuse, uudsuse, erineva!, siis Looming muutub minu omanikuks… ja liigutab mind kui artisti.

 

”Looming saab minu omanikuks ja liigutab mind kui artisti”.

 

Ja niiviisi, Müstilises Loomingus, muutun ma loominguliseks. Ja usun!... uskumisse…, mis mind loob.

 

Ja ma usun uskumisse, mis mind loob.

 

Ai! Koidikul kulmineeruvate varjudega, olend -kui (putuka) nukk- sirutab oma liikmeid oma nuku sisemuses. Valgus nõuab, ja olend avastab oma tiivad. Ja lendab oma õhkamistes, kujutlustes~, võimatustes…, mida ilmutatakse kui võimalikke.

 

Aiiii! Hirmud hajuvad lennu suuruse ees!, tuule vaikseks kaaslaseks olemise ees…, habras… , kuid millise jõulisusega toetab meie kujutlusvõime.

 

“Nukud” valmis tunnistuseks näitama… lendu; avastades end kui armastuse puhangut… esimese valgusega, innustatud Igaviku poolt.

 

Jah! Oled innustatud Igaviku poolt!...

 

Igavik nautis sinu disainimist, ja sa oled Loomingu nauding. Ära riku seda unistust ära. Ära eita oma päritolu! Avasta oma vapper suurus.

 

”Avasta oma vapper suurus”.

 

Võta oma Müsteerium omaks!

Avasta oma tõelised tundmused! Ära kamufleeri neid. Ära venita nende omaksvõtuga. Sa kaotad. Ja kaotades, Hingused muutuvad sinu suhtes pahuraks.

 

Suurde, ülevusse mahub ainult suur.

 

See, kes tunneb end väiksena Loomingu suursuguse, võimsa sees, tekitab konflikti… illusoorse idee ees saada suureks. Juba ollakse !

 

Sind kantakse; ja sel moel ei eksi sa ära.

 

Ning selles ”sinu kandmises”, sa saad leidma vajadusi, nõudmisi…: näilised peatused, mis sinu tähelepanu nõuavad.

 

Mitte mõelda, et ollakse liikumatu; sõnumitooja jätkab. Kuid oma ”olles kantud” jätkuvuses kontempleeri ühe maagilise tähelepanu kohalolekut, mis näib olevat liikumatu, kuid, tegelikult, sel moel kuidas me sellele tähelepanu pöörame, liigub see koos meiega. Ja, vastupidiselt, kui me vaatame sellest mööda ja ei tegele sellega, siis saab meie tunnetus olema…, et just seal jäädi liikumatuks,”seal hülgasin”, ”seal jätsin”… Tõsi!

 

Kuid see, kes meid kannab, omab ressursse, et rehabiliteerida... meie kõrkusi.

 

Ning niiviisi ilmuvad võimalused, juhused, tingimused…

 

Ning “normaalsusele” püüdluses, et olla ühel nõul võimukate survestamistega, olend kaotab oma spontaansuse, käib alla tema süütus, lapsemeelsus, lükkab kõrvale uuendusliku kogemuse… ja ta siseneb kohustuslikku rutiini.

 

 

Ei ole Loov Müsteerium mingi võim. Tal ei ole ei eeskirju ega reegelid ega norme. Ta on nii suur!, et kui tal need oleks, siis oleks ta lämbunud; oleks mahasurutuna ära kadunud.

 

Ja kui loodu on suur!..., milleks siis peaks alluma teiste diktatuuridele, teiste eelhoiakutele, teiste karistustele, teiste loobumistele…, mis meile peale surutakse?

 

Ja ärkamises, koidikus (hisp.keeles: ama-neciendo: armastades- sündides) imetlemine ja enda imetlemine loovad, tekitavad loomingulisi juhuseid, kokkusattumusi.

 

Neil tuleb lasta juhtuda, toimida! See on elu üks nõue.

 

Ärgem olgem igaüks ise oma suuruse rõhuja; oma kunsti takistaja; iga meie missiooni -kuhupoole meid kantakse… täna- vaenlane.

 

***




PÄÄSTA, TAASTADA MEIE ESSENTSID

 

 pdf

Uued päikesetõusud. Uued algused või manifestatsioonid, uutel positsioonidel.

 

Niiviisi ollakse kestvalt, kogu aeg.

 

Kuid seda ei väärtustata.

 

Me ei ole samas Universumi paigas kus eile, kus hetk tagasi. See ei ole seesama päikesetõus, mis eelneva päevatee oma. Me ei ole needsamad organismid, mis eile või üleeile… Oleme ”uued”.

 

Ja nagu “uued”, peaks looma uusi! hoiakuid, valmisolekuid, ettepanekuid, koostöid, solidaarsusi, afekte, kuuletumisi… Kõik need sõnad, mis on järk-järgult tühjaks jäänud… ning mis on need, mis tegelikult esindavad ”uut”.

 

Näib, et on olemas mingi rõhuasetus, mingi kinnistumine, mingi… provokatsioon?, et tõestada, end teostada… samamoodi, samade võistluslike meetoditega!

 

Kuid näib, et kangekaelsus on leitmotiiviks, mis õpetab, mis õpib…; kuid samaaegselt, mis hoiab tagasi, mis rõhub, allutab, surub peale…

 

Näib… -Palvuslik Tähendus kutsub, teavitab meid- , et meie inimliik siiani veel -nagu tavatsetakse öelda- “kõigub, on kreenis”: kord ühele, siis teisele poole…, teadmata miks, mille jaoks…

 

Nende päevade sees kogunesid kakskümmend liigi kõige mõjukamat valitsejat, volinikku... –“määrajad, deterministlikud”-, nii võimaluste kui ka ressursside, juhtimise jne suhtes. Ainuke asi, mida levitati oli väike manifest, ilma mingisuguse kohustuseta.

 

Näib -või justkui näib-, et see meid, teisi, kolmandaid ei puuduta, vaid need olid nendevahelised asjad -volinike-, valitsejatevahelised-. Kuid ei. See on üks võimu realiseerijate peegeldus; kes isegi ei tea kuidas seda väljendada, sellega ümberkäia, varjata seda või… näidata absurdsuse, rumaluse maitsetut tuimust, ilma mingi selge käsitluseta… julmuste ja draamade suhtes, mis hävitavad meie eksistentsi.

 

Ja on kohane küsida: “Loomulikult! Kui…, kui nemad on sellised… kuhu poole siis meie liigume?”.

 

Näiteid ja veel näiteid: alates kõige võimukamatest kuni kõige rohkem puudust kannatavateni näivad vastu seisvat oma katkematult ”uueks” olemisele. Ja klammerdutakse eilsesse -asetamaks mingit referentsi-… või klammerdutakse selle külge, kuidas tahetakse, et oleks, ning mida ei ole.

 

Näib nagu mingi esivanematelt päritud hirm -et seda kuidagi mingisse aega, ruumi ja karakteristikusse paigutada- pitsitaks, piiraks “uut” ja… kiidetaks heaks see vana tõde, et “parem vana, hästituntud halb, kui veel tundmatu hea”.

 

Kohutav viga!, mis -läbi tsivilisatsioonide, filosoofiate, religioonide-… kaldub armutult kordama ja kinni jääma ütlusesse “silm silma vastu, hammas hamba vastu”, mina-sse: mina, minu pidu, minu maa, mina, minu, minu keel, mina , minu, minu seisukoht.”

 

Kuid… vaateväli on väga avar! Palun väga! Ei saa alati jääda vaatama ainult ühte punkti!

 

Kõrv kuuleb paljusid asju. Nina on võimeline eraldama lõputuid varjundeid. Maitse on vapustav. Ja tekstuur, mida me oleme võimelised tundma või ette kujutama on… piirideta. Seega, mida me teeme sensoritega, mis edastavad meile katkematult uudsusi? Miks kasutada neid nii halvasti?

 

Miks vaadelda seda päeva kui mingit veel ühte päeva? See näib piinamisena!, kas pole?

 

-Veel üks päev. Veel üks esmaspäev.

 

-Oh, see on veel hullem!

 

Näib, nagu olend ei soovi -vaatamata paljudele, paljudele soovidele ja tahtmistele-, et ta ei julge-… olla tegelikult see, kes ta on: ”uus”. Koos kõikide garantiidega, mida uudsus tähendab! Nagu seda on Looming. Nagu seda on Loov Müsteerium.

 

Tema grantiiks on see, et kohal on uus päikesetõus. Uus! Uuesti! “Uuesti”. Mitte kui kordus, vaid kui uuendus. Võimalus on uuesti siin, jällegi on kohal abi, tugi on jällegi siin. Uuesti on kohal inspiratsioon. Uuesti on kohal fantaasia. Uuesti on kohal ettepanek. Uuesti on kohal revisjon, uuesti läbivaatamine. Uuesti on kohal parandus, rektifikatsioon! Uuesti on kohal… fantaasia.

 

Kõik koos garantiiga -mitte just riigipoolsega-…, vaid Loova garantiiga.

 

Armastuse… garantiiga, mis elu, kui… ainukordse erandi, võimalikuks teeb.

 

Elu: uskumatu organisatsioon! Haaramatu!

 

Ja meie liigi puhul, mõõtmatu, tohutu.

 

Ja vaatamata kõigile neile mõõtmatutele garantiidele, inimolend vangistab end oma… eetilistesse, moraalsetesse, religioossetesse, keskkondlikesse, toitumuslikesse …eelhoiakutesse, tavadesse, radikalismidesse…

 

See ei ole… õiglane!, kas pole? Ei ole õiglane, et ilma ”loovate vanglateta”, olend vangistab end ise ja ehitab oma trellid!, oma võred, oma valvurid; ütleb lahti põgenemisest; aktsepteerib kette!... ja ei tunne ebamugavust eluaegse vanglakaristuse ees; on alati tingimuslikus, konditsionaalses.

 

Mis tüüpi liik see on?

 

Meid loodi Müsteeriumis, ja kui selliseid, Armastuse sees. Meile näidati uskumatut.

Meid seoti kaugemast kaugemaga.

 

Ja näib, et üheks hetkeks -näib nagu üheks hetkeks- meid hüljati, jäeti maha.

 

Jah. Näib nagu Müsteerium, oma lõputu Loominguga, tunneks häbi omaenda ”teose” üle.

 

Hetketi! -hetketi- mahajätmine, loobumine kutsub ja küsib…

 

Küsib ja uurib… meeltesegaduse, kinnismõttelisuse, viletsuse ees, samal ajal kui ressursse on külluses; kui võimalused kasvavad; kui aina rohkem loovaid märke meid kaunistavad!, justnagu me oleksime palunud abi.

 

Äkki teadmatusest… oleme nõudmas, anumas hädaabi! Nagu see meie olendi varjatud pool: nagu ”see hinge nurk”, mida… ei tunta!

 

See hinge nurk, mida ei tunta”. Rekreatiivne! Mis, lämbumas vulgaarsusest, saadab välja oma SOS-i. Mis, häbi tõttu, ei julge seda öelda kõva häälega, et keegi ometigi ei mõtleks, et ollakse nõrk või võimetu jätkama seda sama tegevust.

 

Jah. Jah! Selle nurga üks nurgake , püüab kinni selle hädaabi.

 

Selles meie hinge nurga ühes nurgakeses on kui sfäär, seeme, mis meid alal hoiab ning mida ei ole näha… meie olendis, meie olemistes (meie olendites), kestev uudsus; konstantne uudsus, kui… „tõeline, tegelik elustiil“.

 

Vahel, eufooria hetketel, tavatsetakse öelda: ”Ma olen nagu uus!”… -tõesti?-. ”Olen nagu uus. Mind tehti uueks. Ma sain uueks”.

 

Teadvustamata sõnad, kuid tõeline vajadus.

 

Ei ole “nagu uus”…; “te olete uus”, täna.

 

Ja kogu kulgemise jooksul jätkate ”uueks” olemist.

 

Saage teadlikuks sellest ilmselgusest, mis on süüvinud ja uputatud sellesse nurgakesse, selles teie hinge nurgas !

 

Lubage väljenduda oma meeltel, emotsioonidel, intensioonidel, fantaasiatel, ettepanekutel, soovitustel, korraldamistel, konversioonidel, regeneratsioonidel!... Pikal nimekirjal!

 

Lubage endal olla see, kes olete! Ärge klammerduge rolli külge, mis teile on peale pandud! Ärge lisage oma ketile juurde uut lüli; olete juba niigi piisavalt lühikese keti külge kinni seotud.

 

Heisake oma lipp!: see, et olete unikaalne! Ainuke! Kordumatu!, Ainulaadne!

 

Kas te olete sellest endale aru andnud!? Kas te olete märganud, et olete loodud eksklusiivses, teatud voorustega, annetega ja võimetega, teatud vajaduste baasil!? Ja teie panustate olemaks mass!, vulgaarsus!..., samasugune nagu teised!, ”Kõik oleme võrdsed, ühesugused!”… ja teised tavapärased ajalukku juurdunud fraasid.

 

Te olete unikaalne, kordumatu! Rakendage oma ainulaadsust! Tegutsege oma kordumatuses!...

 

Meil on seda vaja. Me vajame üksteist. Kuid mitte selleks, et end teiste üle maksma paneksite! Mitte käsutamiseks, kadetsemiseks… hirmu tundmiseks. Ei!

 

Et  ennast ”uutena” näha -sest uued me oleme-.

 

Et näeksime end oma ainulaadsuses, erandlikkuses…; unikaalsetena!

 

Kas on võimalik olla enamat?

 

Imetleda meid, joovastuda meie kohalolekust; üllatunud kontempleerides teisi…, meie sagedustel; külgetõmbes teiste sära poolt…; ja kolmandate ja neljandate poolt. Kõik kordumatud.

 

Ja mitte ainult nende pärast -ega mitte nende poolt- ainult, vaid selle Armastuse vibratsiooni poolt, mis meile näitab, igas palvuslikus kohtumises, seda detaili!...

 

Detail, millest oli puudu!... Mis on tohutu! Vaid üksainus neist oleks piisav!

 

Aga identiteedi kaotusega ja ”kokku segatud, amalgeeritud” inimkond vajab, et teda kutsutakse veel ja veelkord päästma ja taastama oma essentse.

 

 

Koidavad -katkematult- uued horisondid. Uued versioonid iseendast, näitavad end konstantselt. Uued näod, mis tunduvad samadena, on näha, näitavad end katkematult.

 

Selle kõige teadvustamine on tõeline “sündimise jätkamine”. Ja koos sellega jätkata tegutsemist…, lähtudes lõputust, lõpmatusest, mis meid inspireerib, armastavalt, oma essentsi avastamise suunas. Ning et need ärkaksid kontemplatsiooniks! Ja elu transformatsiooniks naudinguliseks elamiseks, ”kontempleerivaks”, konverteerivaks, konsensuslikuks!, armastusega käitumiseks!...

 

Uutes tuultes ärkame! Uutes tunnetustes näitame end. Uute võimaluste sees… ärkame! Uutes, unikaalsetes, ainulaadsetes, vältimatutes ja vajalikes tegudes, tegutsemistes… peame end tundma esindatuna.

 

Ja nii muutub”uus” … erandlikult igapäevaseks!

 

Ja elu ripsmepilgutus muutub vabastatuks…, visionaarseks…, põhjatuks, salapäraseks!

 

***


USU NÕUDMISED, PALVED HÕISKAVAD PALVUSLIKUST

 

 

Kriitika, kahtlused, kõhklused, otsustamatused, mittemõistmised, usaldamatus…

 

Terve virn isevärki ideid graviteerivad ja paljunevad, mitmekordistuvad… uskumuste, tunnistuse andmise -kõige selle, mis võiks esindada mingit väärtust- kohal ja ümber.

 

See on kaasaegse inimese meelsus ja hoiak: allutatud peaaegu et apokalüptilistele revisjonidele, uuesti läbivaatamistele; mitte kui ilmutused, vaid kui pidev “kasutamine ja minema viskamine”, otsides soodsaid võimalusi, mille kaudu rünnata või mitte nõustuda.

 

Tegelikult otsitakse -näib olevat kinnismõte- mingit “kontrat, vastu” olemist.

 

Ja kui joodi hommikuks kohvi, siis tuleb vaadata millised kahjulikud mõjud kohvil on. No me ei hakka ju ometigi uskuma, et kohv on hea, mõistlikus doosis! – mõeldes ”mõistliku” all seda, mis ei kujuta endast sõltuvust-.

 

Kuid… näib nagu ei oleks võimalik, või et sotsiaalses sfääris oleks peaaegu keelatud omada mingit suhet, usaldust, mingit veendumust; pigem omatakse kestvat kahtlust, alalhoitud umbusku, vaadeldud valvelolekut, “kärbest kõrva taga”… - võib olla sellepärast kärbsed ei hiberneerugi-.

 

Kogu see parasiitlus, mis näib kultuuriline… ”Näib”. Kui see on kultuur, siis muutume me, tegelikkuses, tolmulestadeks -neid austades-, kes uitavad vaipu mööda. Kuid, neiks olemata, see, et ”me sellisteks muutume”, ei näi olevat just parim saatus.

 

Ja need positsioonid…, julgeme väita, et kuni “tänamatuseni, kestva rahulolematuseni” välja, kindlapeale sulevad poorid, kortse tuleb juurde, lihaste toonus modifitseerub ja muututakse apaatseteks, uskumatuteks.

 

Sest järgmiseks on see samm: igapäevases kooselamises, pärast massiivset hävingut… nagu rändtirtsud põllul, nagu koid puu sees, pärast tuleb see staadium, kus “kõik kõlbab, kõik on sobilik”, ent samal ajal midagi ei sobi, midagi ei kõlba: ükskõiksus.

 

Kogu Universum pandud liikide käsutusse! -ka inimese omale- ning peakangelane keeldub tegutsemast, keeldub järgimast kava, stsenaariumi! Kuid teist kava tal ei ole! Ta ei taha vändata filmi Universumist, Lõpmatusest, Igavikust. Ta klammerdub oma üleoleku või võimu ja kriitika, happeliste kriteeriumite külge.

 

Loomulikult. Ilmselgelt on fookusi, mis selliseid modaalsusi ”veel” ei kultiveeri. Neid on. Kuid selline heitlik ja ”sapiens”-lik hoiak -jutumärkides-, kes teab ja tunneb kõike ja avaldab kõige kohta arvamust ning seab kahtluse alla ükskõik mille, teadmata, ilma afektiivse analüüsita…

 

Sest ükskõik missuguse situatsiooni analüüs ei ole erandiks, vabastatud afektiivsusest.

 

 

Kuid näib, et usaldus, koostöö, omavaheline jagamine, rõõmustamine, nautimine on halva kvaliteediga…

 

Üleolek, valitsemine, raev, ahastus… on ülekaalus; ja isegi teise dimensiooni edendamisel opereerivad need. Kaasaarvatud. See justnagu nakataks, justnagu see oleks keel, millest aru saadakse.

 

Ja kui ei räägita sellel imperatiivsel, dominantsel, klassifitseerival, deterministlikul toonil; näib nagu ei mõistetaks, näib nagu see, mida väljendatakse, ei omaks väärtust.

 

Võiksime öelda, et Loov Müsteerium on kasutanud ja kasutab igat tüüpi, erinevaid strateegiaid… meis, meiega, meie vahel, meie jaoks, teiste suunas… Lõputud kombinatsioonid ja… võimalused, juhused, et elu uueneks!, töötleks ümber, taaslooks, oleks vaba ettevaatlikust ootamisest ükskõik missuguse positsiooni, teenistuses olemise, arvamuse ees!...

 

Laitmatus, adaptatsioon, paindlikkus, kaastunne, koos elamine, rõõmu väljendamine näib olevat keelatud.

 

Meeldivus, armastusväärsus muutub -argipäevas- solvanguks, tuimaks, tömbiks olemiseks…, millel puudub karakter!, millel on puudu jõust, milles ei ole…!

 

Jah. Teadsime küll, et see oli sõda, kuid kas nii tugev!..., et peab vabandama, et olla armastusväärne?

 

-Vabandage, et olen viisakas, armastusväärne, kas te võiks mind informeerida…?

 

-Mis te soovite?!

 

-Psss! Ah, jätame selle.

 

-Järgmine!

 

Midagi sellesarnast… Midagi sellesarnast.

 

Mingi õigusemõistmine õigluse ees, kuid väga…, väga rääsunud õigusemõistmised! Jah. Need, mis ei luba rehabilitatsiooni, taastumist, regeneratsiooni, uuenemist… Sellised “hammas-hamba-vastu” õigusemõistmised; sellised… “aadrilaskmisega” õigusemõistmised.

 

Ilma kahtluseta -ilma kahtluseta-… Loov Müsteerium kaugeneb; kuid… olles lähemal kui eales varem, see kes kaugeneb on olend. Ja, ilma kahtluseta, sellepärast, et Loov Müsteerium lubab seda.

 

”Aiii, kuni sul mind vaja on!”… -oleks nagu kuulda-. ”Aiiiii! Jätan sind ekslema sinu enda jõududega, kuniks sul mind vaja on”.

 

 

Millist Müsteeriumi nägu saab näha siis, kui teda  vaja hakkab minema?

 

Millist nägu pakutakse praegu!... nii paljude sündmuste läbi, nii paljude võimalustega, mis näivad ainult taandarenevat?

 

Pole raske näha, kuidas inimkond jookseb tormakalt kuristiku poole!... et hüpata tühjusesse; võibolla üritades tunda just seal seda vajadust, ning sealt ilmuvad ka abistamised, et vältida meie haiget saamist, ära löömist.

 

Näib, et moodne, kaasaegne kindlus pesitseb mingis poolikus usalduses, milles on alati olemas võimalus põgenemiseks, kiireks eemaldumiseks, tagasilükkamiseks, keeldumiseks!...

 

Näib, et ei ole rahu, kui ei ole reetmise, põgenemise, eemaldumise, eitamise kindlust!...

 

Näib nagu olendid otsiks vigade või eksimuste tegemist -või neid, mida soovitakse neiks pidada- kõigest, kõigist, kes neid ümbritsevad…, selleks, et -mõnel juhul- saaks rünnata… või saaks end kaitsta -mis antud juhul teeb sama välja-.

 

Prestiiž kestab mõne aja; otsekohe ilmub ”mitte-prestiižikas”, justnagu need oleksid need kesta vahetavate madude nahad.

 

Halastus näib olevat peidus või!... on muututud kättemaksuhimuliseks, õigustmõistvaks, korrigeerivaks, karistamise õppetunniks.

 

Ai!... Värske vesi on siiani parim kergendus näole, olgugi et olend panustab selle võõpamisele võltsgrimassidega.

 

Tõsi on, et ”ühest sõnast piisab tervendamiseks”. Kuid, samuti, on jõutud punkti, kus üks sõna on piisav hävitamiseks, lammutamiseks, segadusse ajamiseks, kahtluse, kõhkluse ebamugava kindluse loomiseks.

 

Ja ei ole vaja oodata, et kukk kireks kolm korda, et eitada seda, mida öeldi uskuvat. Enne kui kukk ärkab, eitatakse  ühe usu autorlust, päritolu… ning kahtlused kasvavad.

 

Anub, nõuab sõna tema uskumist…

 

Anub, nõuab Loov Müsteerium entusiasmi…

 

Anub, nõuab Lootust

 

Anub, nõuab Armastus… pühendumist!

 

Ja kui neid anumisi, nõudmisi kuulda võetakse…, siis, kindlapeale, kurtmised vaibuvad; halvastiütlemised lahustuvad; anumised, nõudmised muutuvad ootuseks ja mitte ahastuseks.

 

Palve Tähendus nõuab, anub meilt. Ta kutsub! meid… kuulama, uuesti end kokku panema, uuesti ülesehitama ilma eelhoiakuteta!; armastusega, heldusega, ligimesearmastusega, mõistmisega, veendumusega.

 

Ta kutsub meid märkama seda (inim)summa, sülemit, mis tekib … ümber olendi ja tema tegemiste ja (tegemiste)tulemuste.

 

Usu palved hüüavad, hõiskavad palvuslikust… justnagu oleksid kuulamise proovilepanekud, tõestused; et tuntakse Loovat Halo meie väljendustes, meie läbielamistes.

 

Ai! Armastatud nagu tulbid!, nagu õrnad liblika tiivad: nii õrnad!... Ainult mingi müsteerium võib neid hellitada, ilma neid katki tegemata…

 

Niivõrd hõrk, et ainult saab… lisada õrnatundlikkust ja tajuda tema aroomi hõngu.

 

***