Eesti
Neijingi Kool                                                            

SURVE

 

 pdf

Ja on lihtne avastada mil määral sisaldab elamine -täna- survete all olemist ning omakorda surve avaldamist, survestamist. Ja näib nagu planeedi raskus, millel asume, oleks suurenenud.

 

Sest, kindlapeale, selle sõnaga –“raskus”- võime katalogiseerida selle surve seisundit, taset, mida inimkonna olend koos mõtete, sõnade, tegude ja tegematajätmistega oma ja ennekõike kõige selle, mis moodustab tema ümbruskonna, suhtes praktiseerib.

 

Paistab olevat mingi kategooriline imperatiiv, vajadus elada, surve avaldamine… kuni -küllalt sageli- maha surumiseni, kohustamiseni, karistamiseni, jälitamiseni, peale surumiseni välja…

 

Nii et siis… on “aukohus” anda hinnang iseendale, kuivõrd võib meie tegevus genereerida survet.

 

Ah! Ja mitte unustada iseendale surve avaldamist. Surve, mida… seatud tingimuste, kultuuri, õppimise, keskkonna tõttu… soodustatakse ja mida teostatakse enam-vähem katkematult. See püüdlus jõuda, saavutada, hankida, kätte saada, domineerida, kontrollida… Uf!, on see alles surve!

 

Loomulikult! Hinnangu andmise hetkel on tähtis taibata, mõista, et iseendale avaldatud surve, kas siis natuke varem või natuke hiljem, lõpeb teiste peale kandumisega. See ei ole ainult “minu” probleem, see on “see” probleem, mille ma võin tekitada iseendale avaldatud surve tõttu.

 

Kogu maailm näib ütlevat, et soovib paremat maailma, midagi paremat, midagi paremat!... ja, vahel, koos nii palju “paremaga”, avaldatakse nii palju survet, et see, mis on “parem” näib nii nõudlik, nõudev, et annuleerub.

 

Tundub, nagu ei olekski võimalik saavutada “midagi”, kui ei olda surve-seisundite all; survestades.

 

Ning jah, see on igapäevane, kuid… milline on -ja siit tuleb ka Palve Tähenduse hüüd-, milline on selle surve-seisundi hind? Milline on tema mõju elule, selle kvaliteedile, selle ligimesearmastusele, tema meeleolule?  Millised on -surve all olevad- emotsioonid? Millises seisundis on surve all olevad rõõmud?

 

Ja nagu tavatsetakse öelda: “survel on kalduvus otsida, leida väljapääsu”. Ja, loomulikult, väljub see väljakutset esitades, peale surudes, nõudmisega, põhjendusega… Survet juurde.

 

Palve Tähendus hoiatab meid, et elu olemuseni ja tema Universumi väljenduseni ei jõuta või seda ei saavutata  survest tuleneva initsiatiivi abil…; pigem, sellega masendutakse, jäädakse kurvaks, sest lõpeb väljapääsu leidmata. Ja selle asemel et oodata, vaadelda ja kontempleerida märke, millele Looming  oma Müsteeriumis viitab ja neid kuulekalt järgida…, vahel heameelega ja vahel vastumeelselt…

 

Kuid tunde-, mõtte- ja tegudekindlalt -koos sellega- ei ole surve, endale avaldatud surve vajalik. Ja ükskõik missugune surve, mis autentsele tundele, tähendusele läheneb või seda ähvardab, see hajub iseenesest.

 

Igapäevane olukord, kestva surve all olemine, on saamas juba vanglaks. Kes on vaba? Kes on vanglast vaba…, mille on loonud surve?

 

Ja samal ajal kui liik “tarbib iseennast”, survestatud ja piiratud katkematult oma saavutusteni jõudmise nimel -mitte oma võimete- ja toreduse väljendamise pärast, olgugi et erandeid oleks-…, seni kuni kõik see toimub, jätkab Looming ilma surveta, ilma takistusteta oma ekspansiooni ja oma uute ruumide loomisega…

 

Ta sünnib igal päeval. Ja asetab meid igal päeval erinevatesse tingimustesse.

 

Teadvuse indeks ei taju seda vahel ja arvab, et kõik päevad on sarnased või ühesugused. Ja tuleb välja, et unenägude jooksul oleme kulgenud läbi sadade tuhandete miljonite kilomeetrite ja oleme asetunud teise dimensiooni perspektiivi.

 

Samal ajal kui tavapärane teadvus säilib ja püsib oma saavutuste otsimises…, survestades!

 

Ja kui -ütleb Palve Tähendus-, ja kui selle asemel, et survestada, avaldab muljet, hämmastub, üllatab?

 

Ja kui vahetame surve hämmingu, üllatuse, mulje vastu? Ja selle asemel et ennast survestada, me hämmastume, üllatame ja otsime viisi kuidas hämmastada, avaldada muljet, nagu mängus õhupallidega, kus iga üks uhkeldab kõige suuremaga või kõige väiksemaga, kõige punasemaga või kõige rohelisemaga või kõige sinisemaga.

 

Ja me avaldame muljet, üllatame, mitte hirmutamiseks, ega mitte takistuste tekitamiseks, iseenesestki mõista, ega ka mitte endale surve avaldamiseks, vaid et näidata meie oskusi, meie võimeid, meie voorusi nagu see väikseke, kes meid nähes uhkustab oma pooliku sõnaga, oma naeratusega, oma liigutustega -väike repertuaar; tema jaoks suur repertuaar- ja see hämmastab meid,  avaldab muljet.

 

Seal, seal on küll see (kulla)soon. Soon: selle all vaadelda olendi originaalsust, omapära.

 

Muljet avaldama…

 

Ilma kasu otsimata, kuid kui sarnane väljandus ühele suurele etendusele.

 

“Suur elu etendus!: Astuge ligi ja avaldage muljet oma eripäradega. Mitte kellelgi, mitte kellelgi!... ei saa olema teie oma. Ainult teie saate seda väljendada. Ärge üritage imiteerida, ärge üritage võistelda, ärge üritage peale suruda… või kasu saada. Üllatage, hämmastage oma headustega! Hämmastage, üllatage oma “tegemistega”. Hämmastage, üllatage oma olemisega”.

 

Kui me vaatame tähelepanelikult -permanentselt-, siis ükskõik missuguses kohas me ka oleme –“kui me vaatame tähelepanelikult”-, siis see avaldab meile muljet.

 

Ja meid hämmastab laine vaht;  ja meid hämmastab udust tõusev hiline päikesetõus; ja meid hämmastab, avaldab muljet päikeseloojang jõel; ja meid hämmastab lõokese laul või herilase särtsakus.

 

 

Kui me pöörame hoolikalt tähelepanu, siis on võimalik, et muundame paljud pinged muljeteks.

Ja paljud teoreetilised survestamised väljendusteks.

 

Kui otsime viisi kuidas ennast väljendada, avaldades muljet,üllatada siis saame olema tähelepanelikud ja hoolsad mingi suhtes-, mingites suhetes olles, mis alati tõotavad ja alati teoks saavad!, sest need on muljet avaldava talendi väljendused, mis igal elu väljendusel olemas on.

 

Muljet avaldava väljenduse teostamine näitab meile talenti, mis -kui Tarento (“kuulus oma kuulsaks olemise tõttu”)- igal inimolendil on, ning see tõmbab meid surve vanglast välja.

 

See on katkematu tegutsemine, mille täide viimise nimel peame täna… pingutama! Sest see, mis välja tuleb on surve. See jõupingutus -nagu jõud, mida me oleme-, varsti, kui seda tegutsemist ellu viiakse, ei ole enam jõupingutus, et moodustada vabanemise seisund; et anda endale aru, mõista millise surve all oldi… ja kuidas Palve Tähendus meile piisavalt muljet, mõju avaldab, et meid hoiatada!, juhtida!, meile näidata!..., milline on meie tõeline olemus; mis end läbi jõu iseenda üle kehtestamisega ei mäleta enam oma essentsi; see muutub kohmakaks ja kinnismõtteliseks, otsustamatuks ja vägivaldseks.

 

Üllatus, fantaasia, usaldus…, mis kaunistavad seda tähise aja kulgemist, soodustavad meile seda muljet -fantaasiat- selles üllatuses -väljenduses-, selles talendis -usalduses-.

 

Kui kõigele sellele annab värvingu koha, paiga, võimaluste, ressursside mõju, siis ei ole motiivi vältida väljendust, mis muljet avaldab, üllatab; talenti, mis ennast näitab.

 

***

 



KAASTUNDLIKULT ARMUNUD

HALASTUS

 

 


Seni kuni püsivad omavahel lahus arusaamad, põhjendused, mõistmised -tavaliselt- tunnetest, emotsioonidest, kiindumustest …, tegemistest, toimetustest, kohustustest…; seni kuni püsivad niiviisi, siis erinevatel bärjääriga (eraldatud) territooriumitel on kerge üritada esile kutsuda mingit tunnet, on kerge üritada põhjendada ja seletada mingit emotsiooni…; on kerge tahta konstrueerida, üles ehitada mingit emotsiooni…

    loe edasi

 


 


ALATI ON “TÄNA”, LÕPMATUSE MÕÕT, IGAVIKU MOODUL.


Iga päev, oma päikesetõusuga, paneb meie ette ühe ainukordse elamise võimaluse.

Valguse manifestatsioon on sünni… tunnistus. Voolab välja Müsteeriumi ülevast pimedusest.

See päikesetõus, mis meid äratab, on Loomingu Armastuse märk.

See on erandlik hetk -sünd läbi Müsteeriumi Armastuse. Ja sel viisil -palvuslikult- inkarneerume iga päeva päikesetõusuga, teades, et Elu on… absoluutselt armastusväärne… erand.

Sel moel väljendame läbi valguse päevateekonna – armastusega, kiindumusega- tänu, naeratust…

Ei ole ruumi vaidlusele, raevule, kinnismõttelisusele või kurbusele.
Kui oleme erandiks, Armastuses tõttu, mis sünnib igal koidikul, siis peame andma sellest tunnistust.

Lisaks sellele erandlikkusele -koos temaga- ilmub Uus. Me ei ole need samad, mis eile. On kerge originaalne varjund, mis teeb meid erinevaiks. Erandlikkus toob alati kaasa -kui on ilmselge- mingi uue tahu.

Tänane Palve Tähendus ütleb meile niisiis, et oleme uus erandlikkus. Täna!

Erandikkust ja uut ei tohi elada osamaksetena! Seda ei tohi lükata homsesse! Kas me võime, juhuslikult, olla kindlad, et homme meil saab olema uus võimalus?

Looming väljendab end ”otse, vahetult, peopeale”!, ja vahetult peame vastama meiegi.

Ai! Ärme jätame kallistust homseks. Ärme lükkame suudlust hilisemaks. Ärme jätame ruumi kurtmisele ja võtame käibele ilmselge uudsuse, mis meid kaunistab.

Lükkame kõrvale kriitika happelisuse, mis… meid lahustab, homogeniseerib…

Erandlikult uus ei… genereeri vulgaarsust!, ei genereeri mugavust!, ei genereeri rikkust! Ta genereerib lihtsat ja ilmset, silmnähtavat sära.

Palve on kutsete kandja. Sest meid kutsutakse, et meile midagi öelda. Need on kutsed, mis valgustavad meile tee käimist.

Ning seega, iga-päeva-talitused, täna!, on erandlikkuse värvinguga, sündimise, uue!, armastusväärsuse tõttu.

Ai! On nii lihtne tunda end süüdi, vaesekesena, õnnetukesena…! On väga lihtne. Aga, “täna”, räägib Palve Tähendus meile julgusest! Kutsub meie voorusi! Nõuab meie oskusi! Tuletab meile meelde seda Sädet, mis meile on annetatud, et olla elavad!

Kõik see teeb -ilmselgelt- uue ja armastusväärse erandlikkuse unustamatuks.

Ja see muutub veelgi unustamatumaks, sest “täna”, kui homme on olemas, saab samuti olema “täna”!, ilma märgita, ilma summa ja jäägita.

Kui muudame “tänase” unustamatuks, siis kõik mälestused, mis meelde jäävad saavad samuti olema… -“saavad samuti olema”- unustamatud. Ja niiviisi alustame erandliku elu elamist, mis sünnib, mis armastab, Täna, unustamatult.

Alati saab olema ”täna”, lõpmatuse mõõt, igaviku moodul.

Ja selle sündivas ja armastusväärses erandlikkuses, võtan ma omaks oma ümbruskonna ja toimuva, kui parima võimaluse.

Ja ma lasen ennast juhtida ilmselge poolt.

Ja ma olen kuulekas neile märkidele, mida mulle esitatakse.

Sest ma ei kuulu endale! Olen Universumis. Olen Loomingus. Olen Mittemiskis.

Kui kuulun endale, siis ma orjastan enda; kui kuulun endale, siis muutun edevaks, “enesekeskseks”.

Kui olen erand, kes sünnib uuena, siis ma näitan ennast, tõestan end; mitte minu enda pärast, vaid Looomingu pärast, kes seda niiviisi soovib.

Mitte midagi mis mul on, ei ole minu omand, sest olen täna uus. Ja erandlik. Kõik mida nimetan enda omaks, on tühisus. Ja pürin, kui erand, olema… unustamatuks valgusallikaks.

Vaikuse Sõna kuulutab meile, et iga ”täna” on alatine, ja lubab meile privileegi seda kuulata, endasse võtta ja seda realiseerida.

***


PUUDUSED

 

pdf

Palve Tähendus suunab täna meie tähelepanu “puudustele”.

 

Tõenäoliselt on inimkonna äreval, seisakutega või peapööritust tekitaval teel puudused olnud mõjukaks, tähtsaks etapiks, sest nendest on saanud alguse uuendused, ümberkujundamised, ümbervahetamised…, ettenägematused, improvisatsioonid.

 

Võib-olla… olendi loomine eeldab ”puudulikku”, puudusega väljendust, mis kulgeb läbi Loomingu, otsides ennistamist, õnnestumist, lõpetada puudulikuks olemist: tunnete puudus, hoiaku puudus-puudulikkus, tahte puudus, … puudus…, nii palju asju!

 

Neid situatsioone ekstrapoleerides, kandes üle, võime öelda, et inimese seisukord, seisund on… tühjuses; selle tühjuse täitmise puuduses. Ning tänu sellele tühjusele ja sellel vaakumile, ilmuvad ilustused, kaunistused või detailid, mis muudavad kohaloleku… meeldivamaks või elamiskõlbulikumaks -et mingi näide tuua-.

 

Kui vaatame üle – niisamuti nagu poliitilist-, ajaloolist- ja geograafilist geograafiat- erinevaid kohti, kus inimolend elutseb, siis leiame puudusi igas paigas. Mõnes kohas on palju naftat, aga teistes liiga vähe, kuid samal ajal nendes kohtades, kus on palju, on ka liiga palju reostust ja neil on puudu värskest õhust; teistes on liiga palju saaki,  kõrge sademete taseme tõttu, aga samal ajal on üleujutusi ja puudu on…

 

Ja nii edasi.

 

Ajalooliselt -inimkonnana- on ühel rahvusel teatud voorused -oletades, et “nendeni” jõutakse-, kuid on puudust oma mõtlejatest, oma poliitikutest, oma ökonomistidest, oma teadlastest… Ei leia me “terviklikku, komplekset” kohta.

 

Paistab, et meie selles Universumi paigas kohaloleku visand on “puudulik” kavand…, mille me peame läbima, mitte ilmtingimata valuga, kuid siiski selle ära tundmisega, tunnistamisega. Sedamööda kuidas mul on “puudus” -ja ma tunnistan seda- õigekirjast, siis võin ma seda läbi abistamiste parandada.

 

Abi?... Aahhh! “Abi”. See on enam-vähem võtmesõna. Vaatame: kui keegi tunneb oma mingi puuduse ära, siis on väga võimalik, et leiab abi, et seda puudust leevendada. Aga kui enamuse enamiku enamus ei tunnista oma puudusi, või… neile meeldib, sest lõikavad neist mingit kasu -teoreetiliselt- selle teadvuse tasandi jaoks; siis abi ei ilmu, ei jõua kohale.

 

See on Müsteeriumi üks müstilisi mehhanisme. Ja see kuulub, Palvuslikust Tähendusest lähtudes, selle Jumaliku teadvuse juurde, mis loodul on: ”Mis hoiab alal, säilitab ja toetab”. Ja mis, tänu sellele puuduse seisundile -selle tunnistamisel- saab… -Loov- olema aina enam ja enam kohalolevaks, läbi erinevate ”abi” kanalite.

 

Tundub ilmne olevat, kuid ei ole seda. Tundub ilmne olevat, kuid ei ole, et ”Aita end ja sind aidatakse”. Jah; sest niisamuti nagu oleme võimelised ära tundma, tunnistama oma puudusi, peame olema võimelised läbi selle tunnistamise genereerima abi mehhanisme. Esimese sammuna.

 

Hiljem abid ilmuvad.

 

Ja jätame SOS-i viimaseks ketilüliks.

 

Kui inimgrupid -või indiviidid- tunnevad puudusi ära, otsivad, uurivad, juurdlevad… ja loovad projekte ja ideid, mis teevad puudusest väiksema; ja hakkavad ilmuma -kui vajaduse kutse- vahendid; läbi juhuslikkuse, läbi õnne, läbi kontaktide… Vahel näib maagiana.

 

Samuti on vaja avastada -selle puuduse tunnistamisel-…, on vaja endas avastada võimalus, et et olend võib ”egostuda” ja saada ”enda imetlejaks”, otsides kinnismõtteliselt oma puuduste kompenseerimist absoluuutselt läbi tema enda!, eitades niiviisi ükskõik mis tüüpi abi.

 

See iseenese-küllasus, mis meil nii paljudel kordadel on referetsiks, on trööstitu.

 

 “Kannatlikkus” ja “sihikindlus” moodustavad elulise tähtsusega elemendi, et nendest puudustest üle saada. Paljudel kordadel -ja sellega peab ka ettevaatlik olema- tekitab puudus lootusetust, ärrituvust ja raevu. Ja ressurssi otsitakse obsessiivselt ja kompulsiivselt, “otsekohest” vahendit, nüüd kohe! Ja ei ole ootamist, ei ole kannatlikkust, ei ole järjepidevust, sihikindlust… Ei, ei. Nüüd kohe!

 

Ja see “nüüd kohe!”, välja arvatud erandjuhtudel, ei saabu.

 

Ja lootusetus ei ole saanud Loomingu osaks; sel olid oma rütmid, oma pausid, oma näilised puhkused, oma väledused…

 

Sedamööda kuidas puudused avastatakse, luuakse animus, luuakse vaim otsimise, valmisoleku, “millekski” vamisoleku… suunas…

 

Ja see valmisolek ja see puuduse ära tundmine, tunnistamine on üks viis näidata, palvuslikult, meie suhet Loova Müsteeriumiga.

 

Mitte sellepärast, et Looming ei tea ja vajab, et meie  seda ütleksime. Ei. Kuid see on vajalik meie evolutsiooniks ja teadvuse seisundile, mis meil on, näidata seda, öelda seda, tunda seda. Ja see, Loovatele silmadele -kes seda juba teadsid-, paneb liikuma üllatavaid mehhanisme, et asendada, täiendada neid puudusi; mis, nagu puudused, tunneme, et teevad meile kahju, mõjuvad meile halvasti, mis seavad meile limiite, mis meid piiravad ja meid takistavad.

 

Võib-olla, parim valmisolek, dispositsioon -palvuslik dispositsioon- meie puuduste ees oleks… Halastus.

(hisp keeles piedad- halastus, armulikkus, kaastunne, jumalakartlikkus)

( kabalistiliselt: pie-dad- otsetõlkes: jalga andma; pie-jalg; dar- andma, tähendab-  andma võimaluse)

 

Jah; sedamööda kuidas me tungivalt anume tajuda -kui osa meie elamisest- halastust ja sedamööda kuidas see ilmub -ja ilmub!-, puudujäägid pehmenevad; ei ole enam rigiidsed ja paindumatud, võimatud ja saavutamatud!... Ja neist saavad armastuväärsed puudused, mis meile vihjeid jagavad, mis meile soovitavad… kuidas neid lahendada.

 

Halastuses (en la “Pie-dad”) on nagu äratundmine, tunnistamine meie seotusest ja sõltuvusest, mitte… orjuse, mitte tähtsusetuse, mitte kinnistumise, vaid pigem “päritolu” järgi, “sealt põlvnemise” kohta. Ja niiviisi ”anname jala” "anname võimaluse", et -Loomingu kingitusi-…, et saaksime neid näha, saaksime neid tunda.

 

Halastus on alati siin; vaid tema nimetamisest on piisav, et ta kohale ilmuks, et puhastada, selgitada meelt, et pehmendada ja leevendada südant.

 

 

Hetketi… või hooti, loovad puudused ängi, lootusetust, ärevust, kurbust, üksindust…

 

Personaalse püüdlusega neid lahendada, nähes endas puudust, tuntakse end võimetuna abi paluma.

 

Ilma kahtluseta, kõige puhtam abi tuleb Palvest -nagu just käsitlesime-. Ja koos elamise jooksul ilmuvad situatsioonid ja sündmused, mis… pehmendavad seda puudust või kõrvaldavad selle.

 

Ja on tervendaja kohustus…, ja on tervendaja kohustus avastada valukannatajas -kes meid abi saamiseks otsib- need puudused.

 

Ja on väga oluline, et tervendaja instrueeriks, orienteeriks ja edendaks selle inimese võimeid, mis tal on, sedamööda kuidas too jõuab hingeliselt, vaimselt… adekvaatsesse seisundisse.

 

Ja niiviisi rakendame, Tervendava Humanismi maneeris, idee -abivajajale-, kuidas läbi tema enda jõuda vahenditeni, et leevendada puudusi. Ja niiviisi, ei ole meie ravi-vahend, mis loob sõltuvust; ei ole ravi-vahend, mis võib muutuda “isiklikuks omandiks”, käsutajaks, korrapidajaks, omandiks.

 

Teha koos elamisest solidaarne teostus ja konstantne puuduste asendaja, arendades koos elamist ja viies selle progressiivselt “küllalduse” seisundisse…; alati avastamise, õppimise naudinguga.

 

***