Eesti
Neijingi Kool                                                            

 

MA EI ÜTLE LAHTI, EI LOOBU OMA TAEVASEST PÄRITOLUST

 

 

pdf

Meie liigi iseäralikus suhestumise, suhtlemise vormis teiste ja iseendaga…-viitega ”sõjale”- visandatakse inimlikke positsioone kui prestiiži, referentsi, sirgjoonelisuse, selguse, vajaduse, tasakaalu positsioone…

 

Ilmselgelt ei ole… -selle sõja tõttu- üksmeelset kokkulepet… nende referentside sisu kohta, kuid globaalses mõttes võime dedutseerida, et inimkonna liik valib ennast maksimaalseks autoriteediks võimekuses, ressurssides, nende kasutamises, elluviimise näidetes…  

 

Selle sõjaga, mis motiveerib ühtesid saavutama võite, mis hävitab teised, et neid piinata, mis tõstab esile kolmandad, et neid enesekeskseiks muuta, mis kritiseerib neljandaid, kuni nende kõlbmatuiks muutmiseni…, otsitakse tegevust, “seisundit, positsiooni” -nii oleks õigem öelda-, kus kõige võimukam on see, kes seab referentsi; ja selle baasil organiseeruvad kõik teised olendid…

 

Selline on igapäevane tegevus, milles igaüks, omal tasandil, end arendab ja tegutseb.

 

Kahtlusi tuleb hakata üles seadma, kui ”progress” baseerub rasketest olukordadest ülesaamisele, mis tekitati varem või mida igapäevaselt tekitatakse.

 

Ilmselgelt on selles väga erinevates vormides sõjakliimas võitlus, tema lugematutes vägivalla vormides, kõige hinnatumaks instrumendiks.

 

Ja kui “väärtuslik instrument”, vajab see abi vägivalla kui sellise elluviimisel ning pöördub, otsib tuge põhjendustest, selgitustest, interpreteeringutest, valedest…

 

Kõik näib viitavat -ja sealt ka tänane Palvuslik tähendus-, et need positsioonid, need seisundid, positsioonid… hakkavad muutuma kroonilisteks, tavapärasteks ning ei johtu juhusest ega situatsioonist.

 

Umbusk, teise nägemine inkvisiitorlikest perspektiividest lähtudes…, on  justkui norm; nagu mingi -loomulikult, sõdalase- kaitsemehhanism. Ja kuna parimaks kaitseks on hea rünnak, siis alati käeulatuses olevad, valmisolekus hoiakud on praegu –”alatises praegus”- agressiivsed, sõjakad… või “konfliktiivsed”, kui nii on selgem.

 

Kompleksuses, mida elu kui kirglik avastamise, õppimise, “kreativiseerumise” protsess taotleb, kujuneb… kompleksne ümber komplitseerituks; komplitseeritu omastavaks, vangistatuks; vangistatu revanšiks.

 

Me peame seda dimensiooni märkama.

 

Palvuslik Tähendus tuletab meile meelde positsiooni, millelt elu väljendub: ressursside, variatiivsuste, muutujate, uudsuste…, ettenägematuste, õnnede!... priviligeeritud positsioon… Kuid kõik see koos sõnumiga, teatud keeles, koos Loovast Müsteeriumist pärineva Loova Jõu poolse…hoolega!

 

Kui pöördume nende “hoitud olemise “, armastatud olemise, katkematult abistatud, toetatud olemise perspektiivide poole… -mitte jälitatud!, mitte süüdi mõistetud!, mitte karistatud olemise!-, kui -tõenäoliselt- see on  teadmise, tundmise, tegutsemise teadvuses “värske”, siis lõpetame -vähemalt kohati- komplikatsiooni kompleksuse nimel; lõpetame mõjuvõimu pärast vasturääkivuse; siseneme solidaarsesse koostöösse, selle asemel, et katkematult võimu üle vaielda.

 

On riskantne teha plaane, visandada meie liiki -ja, lõpptulemusena, peegeldades seda meid ümbritsevas, ehk siis teistes liikides-…, on riskantne stabiliseerida, aktsepteerida nüüd juba umbusklikku versiooni elu kohta; võtta ennast kui vältimatut võitlejat…, ellujääjat, üleelanut; jätta kõrvale afektid, kiindumused…, nähes defekte, ja niiviisi õigustada usalduse kaotusi, rünnakuid või siis taaselustada läbikukkumisi, võttes appi Ajaloo: sellest mis juhtus, mis toimus…, pärit ühest lahenduseta evolutsioonist.

 

Ning jah: sarnane praegusele, käesolevale…, näiliselt üle saadud iidsed ajad, erineva õhkkonnaga ja –loomulikult- erinev muster, mis on liiga sarnane; seega on ilmselge, et see muudab meid valvsaks visa korduse ees, milleks on kompetentsused, võistluslikkus…, mis teevad kooselu, jagamise, solidaarse meeletult raskeks…

 

Uf! Ja kuhu jäävad ideaalid?

 

Uf! Paistab, et raha on nad ära ostnud…

 

Uf! Näib nagu Looming on meid ära unustanud…

 

Uf! Näib nagu ta oleks elu juhtimise jätnud meie kanda.

 

Juhtida elu…!?

 

Kas oleme, ilmselgelt, Loomingu esindajad, piisava dekooriga, eetika ja elegantsiga, et juhtida elu?

 

Kas meie vastutus on piisavalt heatahtlik, helde ja läbipaistev, et korrastada elu?

 

Agressiivsuses, sõjakuses tavatseb vastus olla väga ilmselge: alguses öeldakse, et “ei”, kuid küll see saab ükskord selgeks õpitud, küll see kord lahenduse leiab”…, sellesama alatise, “peatatud, edasi lükatud”, meetodiga…, Ajaloo lühikese lapsuse tähenduses.

 

Oleks kohane küsida, palvuslikult:

 

Kas oleme jõudnud siiamaani tänu meie enda võimekusele…, ressurssidele…, vahenditele…? Või oleme jõudnud siiani, sest meid on aidatud, meid on toetatud, meile on soodustatud – olgugi et barbarid!-, meid on lubatud…?

 

Kas võiksime hetkeks ette kujutada, et elavad liigid -kõik nemad omavahel küll tunnevad üksteist- konfabuleeruvad meie vastu? Kas meil oleks mingit võimalust ellu jääda? Või pigem kaoksime mõne minuti jooksul?

 

Mõtleme hetkeks, et elavad riigid konfabuleeruvad omavahel, neil on kõrini olemast juhitud, manipuleeritud, hävitatud, välja suretatud!... ja otsustavad vastu hakata, üles tõusta meie liigi vastu. Kas meie käsutuses on ressursse?

Pöörake tähelepanu sellele, kui mingid bakterid mässu tõstavad, kuidas me siis värisema hakkame!

 

Kas meil on ressursse et organiseerida mingi võitlus, lahing mässu alustanud liikide vastu… või tegelikult, reaalselt… ei suudaks me end isegi kaitsta mitte?

 

See, ilmselgelt, võiks juhtuda. Miks mitte? Iga kord avastame  rohkem ja rohkem alliansse erinevate elusorganismide vahel, sünkroonis nendega, mis teoreetiliselt ei ole elavad, nagu mineraalid, mullad… ja sellele kohale iseloomuliku dünaamikaga, kus me Universumis asetseme. Mõned kinnitavad et see on “elus” organism…, sõltumatu parasiitidest, kes tema peal elutsevad.

 

Ning, jah, on võimalik, et läbi inimliigi lühinägeliku, kõõrsilmse teadvuse… vaatleme kohalolu, olemist, tegemist, tundmist… kui mingit võitu, tulu. Ent samuti oleme doteeritud teatud sensitiivsusega, mis viib meid palvetama ja kuulutuse, hoolimise, hoolitsemise sõna kuulama; mis viib meid meie positsiooni nägemiseni ja visioonide tegemiseni.

 

Mitte kõigil, kindlapeale, ei ole seda võimalust.

 

Kuid kui see on olemas, siis ollakse… personaalse ja liigi arengu hindamise valmiduses, mitte ainult meie enda liigi referentsi taktikepi all, vaid Loomingu referentside omas, äratundmises, et… ilma teiste liikide abita ei ole me võimalikud.

 

Miks nad meid saadavad, jälgivad… meie barbaarsustes? Miks neist saavad vaikivad kaasosalised meie pettustes? Mis kummaline suhe on neil Loominguga?

 

Mitte sellepärast, et neil oleks hirm! Mitte sellepärast, et nad end… alahindaksid. Ei. Pigem võiks öelda, et neil on tähelepanuvääriv pühendumuses ja teenimises olemise truudus! Mis näitab meile uskumatut usu tunnistamist!

 

“Nad ei mõista meie üle kohut”.

 

Kas oleks -kokkuvõttes- kohane võtta õppust sellest solidaarsest usu ja teenimise hoiakust?

 

Kas võiks võtta õppust sellest hoiakust, et meie väljendumine… oleks lähedane või sarnane ”sellele”…?

 

Tänu palvuslikule liiklusvahendile võib olend avastada, et tal on olemas meisterlikkus, peenekoelisus, elegantsus, emotsioon ja võimekus, et olla laitmatu.

 

Ja seda mitte teiste arvelt!..., vaid iga olend iseenesest.

 

 

Kas tuleb võtta arvesse, et see tee või komme olla kestvas võitluses, muudab meid võimetuiks… peenekoelisemate teadvuste jaoks?

 

Jätkates niiviisi, meid juba teavitatakse ühest… langusest.

 

Kuid ainuüksi see tõik, et teavitus eksisteerib, on märk, et meil on olemas juhtlõng: perfektsiooni, laitmatust, märkimisväärset positsiooni, headust genereeriv… lõng. ”Headust”…

 

Võib-olla kui seda “teavitust” ei eksisteeriks…, siis jääks veel paljugi teha sõjakas, agressiivses, kuid see palvuslik nõue peab meid taas-võimekaks tegema teiste perspektiivide poole, mis olgugi et tunduvad võimatud, on olemas, ootavad nende kasutusele võttu, et neid elataks, et neid tuntaks, tunnetataks.

 

Ma … ei loobu, ei ütle lahti… oma Taevasest päritolust. Ma ei loobu… oma mõjust ja kestvast hoolitsusest.

 

Iga referentsist, vahendamisest tulenev elevatsioon peab vibreerima emotsioonis; Loovas emotsioonis, mis lubab mul kohal, siin olla. Ja niiviisi, muutuda tundeliseks selles, mida ma pean ellu viima.

***

 

 



ÜKS PALVUSLIK LUGU

 

pdf

Ja elu töötati välja, lihviti tasakaalude, vibratsioonide ja rahulolu adaptatsioonide, kohanemiste baasil.

 

See väljendus keerukustes ja austuste põimingutes… kõige suhtes, mis ümbritses ükskõik missugust tüüpi vitaalset väljendust.

 

See arenes järk-järgult… vastavalt vajadusele, mis ilmus tänu seostele, ühendustele, ühisustele, juhuslikkustele.

 

Sedamööda kuidas tekkisid tingimused, tärkasid mingist “lõpmatusest” pärinevad seemned või sõnumid -nii, nagu seemned seda teevad-, et avastada teisi perspektiive.

 

Ja kõik see oli võimalik unisoonide baasil, mis loodi ühtede ja teiste modaalsuste vahel.

 

Kui -“näiliselt”- ühed kadusid, siis see ei olnud teiste agressiooni või jonnakuse tulemuseks, vaid see oli Elu Müsteeriumi kaitsesoomus, mis andis heakskiidu mingile situatsioonile, ning modifitseerinud tingimusi, liigid lasid sel realiseeruda ja transformeeruti, transfigureeruti oma koostisosadega teistele funktsioonidele.

 

Seda lugu ei ole meile jutustatud niiviisi. Meile on seda jutustatud konfrontatsioonide, vastumeelsuste, tülide, vaidluste, ebasoosingusse langemiste, löökide… seaduse põhjal; plahvatused, maavärinad, vulkaanid ja… jubedad üleujutused, mis laastasid seda Universumi paika.

 

Polnud ka imestada, et seda tüüpi versioonide juures, hakkasid inimkonna puhul idanema, arenema  valikud ja hoiakud…, mis tulenesid kaitse väljendustest, rünnates… -“kaitse väljendused, rünnates”-, isegi mitte rünnatud olles!

 

Domineerimise, ekspansiooni, pealesurumise väljendumised!

 

Seda on tõesti  näha. Võib-olla esimeses loos on vähe ”pragusid”, et seda näha oleks. See on palvuslik lugu. Esimene lugu on armastuse lugu, idülliline ja võimalik, et fantaasiarikas.

 

Lugu, mis kirjutati ja mida kirjutatakse, on dramaatiliselt traagiline.

 

See on ”võitlus elu eest”, justnagu see tulnuks siia kellegiga kaklema.

 

Samaaegselt kui ülistatakse saavutusi ja võimeid, mida ratsionaalne liik realiseerib, võime samuti näha, kuidas kõike seda tehakse spekulatsiooni, peale surumise, ekspluateerimise baasil.

 

Ja niiviisi, selle saavutuse tagapõhjaks… on vägivaldne sündmustik. Sellele lisaks, hakkab kasu jaotuma võistluslikus vormis, ning uuesti sobib see aluseks sellele -see võistlus-, et triumfeerijad saavutaksid uuesti kasu… ning nii jätkuvalt edasi.

 

Tänane Palvuslik Tähendus hoiatab meid selle dünaamika eest, mis -olles ühe palvusliku versiooni teemaks-  viitab meie sügavale siseloomusele; see siseloomus, millest saab tärgata värss, mingi kujutluspilt, mingi heli, hellitus, rõõm, mäng, solidaarne kiindumus, afekt!

 

Jah. Sellest siseloomusest või selle siseloomuse poole suunatakse alati palve, kuna sellel liigi hetkel -ja selle tee poole ta liigub-, sisemised kõige intiimsemad, olemuslikumad instantsid kipuvad olema reostatud selle vägivalla, selle raevu!, selle kättemaksu, selle vihkamise, selle vimma poolt!

 

Suuremal või vähemal määral, on see nii: võitlev, kahjustav ja kontrolliv pärand, mis saavutab oma suurima naudingu, kui… ühed liigi liikmed saavad kasu teiste liigikaaslaste arvelt!

 

Selles igapäevases kaklemises!... ja võistluses, olend sulgub oma vahetutesse võistlejatesse ja kaotab progressiivselt oma visiooni Universumist. Ta piirdub lokaalsest, osalisest huvist määratletud visiooniga; alati kaitsvas hoiakus…, rünnaku meetoditega!

 

Igaüks viitab oma saavutustele ja läbikukkumistele, oma andestamatutele mälestustele.. ja oma nostalgilistele lootustele.

 

Algsest loost ollakse väga kaugel, see milles vibreeriti, tasakaalustuti, mindi ühele lainele…

 

Kuid olgem ettevaatlikud, palvuslikult, kohtumõistmisega Universumi paiga suhtes, kui “perverse”, “vastiku” üle…, ning karistada seda meie kriitikaga, meie komistuskividega või meie revolutsoonidega. Sest sellele tragöödias, lootusetuses ja draamas kinni olevale visioonile käib juurde -justkui tahtmatult- idee, et inimkonna olend on autonoomne!, ning et ta võib teha mida tahab ja võib kirjutada oma saatust ja oma tegemisi sõltumatusega ülejäänud vitaalsest energiast!, sõltumatusega Loovast Universumist!, sõltumatusega Müsteeriumist!...

 

Ja on seesama kuulus “vaba valik”, see, mis inkrusteerus kui seeme, olemata seda. Ja niiviisi ühed kultuurid ja tsivilisatsioonid mõistsid kohut teiste üle, ja nood kolmandate üle, ja need jällegi neljandate üle. Ja ei nähtud, ei nähta… nende valikute avatud lehvikut, mida elu pakub. Ning see aeg, mis meile osaks saab!, on üks osa sellest lehvikust. Üks võimaluste kumulatsioon.

 

Ning sellest prismast lähtudes, lõpetame ära kohtumõistmise ja vaatame avatud lehvikus olevaid erinevaid osi… enne kui loeme lõpetatuks idee, mõiste lehviku kohta, milleks on Loov Hingus.

 

Ja niiviisi me leiame unisooni ja sünkroniseerume selle Hingusega, ning enam ei ole vajalik öelda…, et kas see on hea, kas see on halb, sest siin, sest seal!, vaid et meid viiakse ja meile näidatakse… kuhu poole peab minema.

 

Jah! See idee on omaksvõtust väga kaugel, kuid oleks sobilik seda kultiveerida, sest see on palvuslik idee, mis võimaldab meid suunata meie algupärasesse autentsusesse… ja tegema meie meeltest avardunud avaused, mis ei jää ainult konkreetsesse asja, seika, mis ei kinnistu isiklikku, grupi või kultuuri huvitatusesse, vaid kontempleerivad erinevaid tendentse, mis tavatsevad olla üksteist täiendavad ja üksteist vajavad, nagu pöördudes tagasi ”algloo” juurde.

 

Kahtlemata on see sisemine, siseloomuse, intiimne, kasvamine! Kuid see on see, mis võib meile anda selle tunnetatud, hoitud-hellitatud!, tundeküllase! versiooni..., mis teeks meist tõelised meisterlikud esindajad… Müstilisele Loovale Müsteeriumile, mis tuksub, mis kutsub!, mis informeerib!, mis hoiatab!

 

See on, lühidas kokkuvõttes, ütlus:

 

”Ma ei ole tähtis iseendale, kuid tean, et… lähen korda. Ma ei tunne end tähtsana!, kuid tean, et… seda olen.

 

See on kummaline. Näib vastuoluline! Kuid sedamööda kuidas ma ei tunne end tähtsana kui kaitsja, agressor, ”saavutaja”, ”tulusaaja”… Mind on pandud sinna, et olla!, et interpreteerida, et tegutseda mingis suunas!, teatud eeldustest lähtudes, teatud võimetega, teatud ressurssidega!

 

Kui ma olen iseendale tähtis, siis ma lõhun selle sideme!

 

Ma lähen korda, olen tähtis Loomingule, kuid ma ei aja end… tähtsust täis”.

 

See ei ole, kahtluseta, mingi aktsepteeritav sõnum selle kohta kuidas ja mis moodi ja mis stiilis elatakse. Üksteisele võib öelda: ”Hoia end! Ole ettevaatlik, ole…”. Kuid… mind juba hoitakse. Kui ma usurpeerin selle loomingu poolse hoiu, hoolitsuse ja hakkan end ise hoidma, siis ma jään eraldi, lahti seotuna, mitte ainult elust!, vaid ka kogemusest muuta oma teadvus idülliliseks unistuseks ja… pärinevaks lõpmatuse loomusest. Ja ma jään ”lõplikuna” tulusse ja saavutamisse!

 

 

Näib, hetketi, -või paljudel hetketel- võimatu seda kaasaegset tendentsi tagasi pöörata. Näib võimatuna tagasitõmbumine esimesse alglukku, mis hiljem end intiimsuses, sisemuses on näidanud. Ja see toob kaasa… lootusetuse ja kurbuse. Ja isegi võimetuse, tühisuse deklareerimise selle läbikukkunud, edutu võrdlemise teooria ees, mille tagapõhjaks on kadedus, mida üksteise vahel arendatakse…

 

Näib võimatu, kuid kui natukenegi eksperimenteerime, siis ei ole raske -ja ärkvel selle suhtes-, ei ole raske leida mingisugust personaalset jälge, märki… -”ei ole raske leida mõnda personaalset märki”- , kus võimatu on lõhkunud oma barjäärid ja on meid avanud teisele perspektiivile.

 

Ja kindlasti on igal olendil selline hetk olemas, oma mälestuses, kus see ”võimatu”… muutus võimalikuks.

 

Kui korjaksime kokku igalt olendilt juhtunud hetked, mis on olemas, mis saab olema, siis me märkame, et elu on kestev võimatute asjade avanemine, mis seljataha jäävad! Kestev õite avanemine!, õielehed, mis avanevad, kui… arvati, et see ei olnud võimalik.

 

Võiksime öelda, et elu on pidev võimatu saavutamine.

 

Ei käsitle me… -kui keskendume neile väikestele personaalsetele detailidele-, ei käsitle me mingit saavutust!..., ei personaalset, ega müstilist. Käsitleme midagi, mis meid jäägitult haarab.

 

Käsitleme seda Müsteeriumi, mis teeb võimalikuks… meie uskumatu kohalolu.

 

Ja kui juba on välja ilmunud sõna ”uskumatu”, siis mida ütleks mingi olend -mitte siit, vaid teisest dimensioonist- meid kontempleerides?

 

Kindlapeale oleks need sõnad:

 

“On uskumatu, kuidas saab avalduda elu selles liigis. Milline Müsteeriumi Jõu vaip teda enesesse mässib! Sest kogu tema väline külg ja tema teostus on ju katastroof! Tema eksistentsil ei oleks tähendust! Kuid eksisteerib. Siin ta on”.

 

Hiljem vaid “Jõud” -et öelda meie keeles, veel vägivaldne-, vaid mingi “Mõjujõud” -parem-, olemuselt hoomamatu… on võimeline näitama, alal hoidma, säilitama, hoolitsema ja lubada seda liiki. Uskumatu!

 

Uskumatu, kuid peab temasse uskuma!! Sest ta on loov väljendus. Sest on piirideta tema võimekus!

 

Nii et siis peame endisse uskuma ja ka kõigesse, mis meid ümbritseb!, sest meil lubatakse eksisteerida; sest meil lubatakse -Looming- siin olla, olemata veel esitluskõlbulikud. Uskumatu!

 

Pean uskuma loodusse…; lähedasse ja kaugesse. Ja selles uskumises on armunud puhang, mis meile hinguse annab!... teiste dimensioonide poole.

 

Ja samal ajal kui me usume, me ”loomingulisustume”, me ühineme, ja oleme valvel, et mitte siseneda konflikti, konfrontatsiooni, võrdlemisse. Seda küll referentsides; seda küll näidetes. Kuid mitte selles kirglikus ja kadedas võimetuse, “ma ei suuda“, ettemääratud allakäigu piitsutuses.

 

See ei ole mingi loominguline teos.

 

Tuleb ütelda:

 

”Ei ole vajalik, et ma iseendasse usuksin, ega ka mitte, et minusse usutakse. Looming küll, jah, usub minusse, tema tõi mind siia. Ma ei või kogu seda minu eksistentsi ja minu kohalolu jõudu vangistada, et muutuda hedonistiks, kes võrdleb katkematult ja kes käib alla kadeduses, et ei suuda olla nii nagu keegi teine, nagu kolmas, nagu keegi kusagilt kaugemalt”.

 

Anname igale hetkele “elu” transtsendentsuse. Toetatud, alalhoitud, taasloodud, abistatud ja hoolitsetud Loova Müsteeriumi poolt.

 

Anname -olgugi vaid sõnades- selle võimaluse. Sest kindlapeale, ei ole mitte ühtegi sündmust, mis toimuks enda tahte kohaselt, vaid toimub tänu Loovale Müsteeriumile, kes niiviisi seda määranud.

 

Ja see ei peaks olema kunagi mingi õigustus, et realiseerida mingit manöövrit, mis toob kaasa loiduse, tujutuse või järgneva vägivaldse reaktsiooni… vaid pigem eeldab alandlikkuse, kuulekuse tunnet, naudingulist entusiasmi teadmisest, kes on meie tõeline esivanem, isa, teadmisest, mis on meie tõeline essents või siseloomuse sustants, mis vibreerib, mis läheb unisooni, mis sünkroniseerub, mis taasloob, mis loomingulisustub, mis solidariseerub, mis avardub.

 

Mis naudinguliselt konfabuleerub Müsteeriumiga.

 

***

 



VALUTUSTAMINE, TUIMESTUS,

RAHUSTAMINE, UINUTAMINE

(ANALGEESIA, ANESTEESIA,

SEDATSIOON)

 

pdf

On võimalik, et see, mida promotakse, mida kuulutatakse vargsi, mis vaikselt sisse imbub, ühel või teisel moel…, on emotsionaalne valutundetus, analgeesia; teistel hetketel vaimse tundlikkuse puudumine, tuimestus, anesteesia; reaktsioonide uinutamine, rahustamine, sedatsioon.

 

Kas modifikatsiooniks elamisele sensitiivselt, elamisele emotsionaalselt, elamisele entusiastlikult… või teadlikult valuliselt! on välja kuulutatud -korduvalt-  karantiin…?

 

See valutustamine, tuimestus, ja rahusti all olemine… nõrgub sisse kõige lihtsamatesse töödesse, tegevustesse, kõige kahjutumatesse tavadesse, pidustustesse või traditsioonidesse. Kindel on, et… võiksime öelda, et -justnagu meil oleks liigile panoraamvaade-, et oleks nagu paljastatud kavalate võtetega, trikitatud, moondunud panoraamvaade... ning selles meie olendi ühe osa valututundetus või terviku üldtuimestuses või rahustite unisuses oleks nii: “vastuseta, tulgu mis tuleb”.

 

Kui vaatleme sotsiaalse vastuse andmise võimet, siis näeme, et seda suunatakse süstemaatiliselt, nagu just praegu pühakute ja surnute pidustustel… ja ei ühtegi ülestõusnut: mingi visiit surnuaiale -kui sedagi- ja tarbima; ja muuta olemine mingiks pööriseks, pööraseks.

 

See, mis võis juhtuda varem -mitte kaua aega tagasi-, mis ärritas sotsiaalset tundlikkust -oli vastuseks antud spontaanne arvamus-, seda ei ole! See on, loomulikult, järk-järgult kaduma hakanud…, vähehaaval, kuid peadpööritavalt.

 

Palvuslik Tähendus hoiatab meid selle tundetuse suhtes, mida, loomulikult, võimu -filosofeerimise, valitsemise, käsutamise- instantsidest promotakse… Ja ükskõik missugune skandaal võib olla tänaseks uudiseks, punktuaalne, kindel, aga kohe! Nüüd. Ei võeta arvesse, et toimunu võiks omada märkimisväärset transtsendentaalsust. Ei. Näib, et…, näiks nagu ükskõik missuguse arvamuse väljendamise raskuse ees, peab põgenema:

 

”Põgene, põgene, põgene mugavusse! Põgene mitte-konflikti. Page ükskõik missuguse konfrontatsiooni eest; millegi eest, mis saaks…”.

 

Arvamus muutub nii hapraks, tühiseks, nii vähe… -pidime ütlema “veenvaks”, kuid seda võimalust ei tekigi.

 

Arvamusi, seisukohti, maitseid, traditsioone müüakse ja ostetakse…

 

 

Ja nüüd ei ole enam ainult nii, et ”Seal, kus ütles ”Ütlen”, ütles Ülo, ütlen “Ütles…”; mingi sõnade räga. Ei. Mitte ainult seda. See on arvamuste väljendus, mis tänapäeval süüdi mõistavad ja mõne aja pärast ”vabastavad, välistavad” igasuguse võimaluse.

 

See valutusest, tuimestusest, uimasusest ärkamise sensatsioon oleks nagu teistsuguse profiiliga tegevustes olemine…, mis haavavad!, mis lõikavad!

 

Ja ei ole lihtne hinnata enda sellest konstantsest impulsist vabaks olemist.

 

Siit ka see, et palve meile rõhutaks, alla kriipsutaks… ärkvel olemise eest hoolitsemise vajadust.

 

Me ei soovi tuimestust. Me ei soovi valutustamist. Me ei soovi rahustamist, uinutamist.

 

Soovime hõõguva kire, veendumuse ja siira väljenduse… vibratsooni.

 

Ja on kummaline: selles amorfses sotsiaalses ja kultuurilises reaktsiooonis, seavad end lisana sisse radikalismid…, seda tähelepanuvääriva kergusega. Ja veelgi enam tõmbab tähelepanu tõik, et teistel hetketel oleks see tagasi lükatud ja mingil moel vastu vaieldud. Ja ei.

 

Kõik mitte ainult “ei tundu” kontrollitud olevat, vaid ka ”on” kontrollitud.

Ja kui ilmub mingi mitte-radikaalne muutuja -ja sellele tuleb tähelepanu pöörata-, siis see näitab, tõestab ennast, võidab soosingut…, kuid ”fagotsüteeritakse”, peidetakse, amortiseeritakse.

 

Vastupidiselt aga kui on miskit tormiliselt teada-tuntut -kas pole tõsi?-. siis seda kuulatakse hetke, ilma mingi aruteluta lastakse sel olla…, et too moodustaks osa üldtuimusest, unisusest.

 

Seega palvetajad muutuvad “nostalgiliselt haavatuteks”, need, kes peavad pingutama, et vastu pidada. Sest on kalduvus pidevalt põgeneda ükskõik missugusest ebamugavast situatsioonist.

 

Selle asemel et otsida meditatiivset, kontemplatiivset, palvuslikku hädaabi…, otsitakse lahjat laket mitteväljenduslikust, mitte-arvamuse avaldamisest.

 

 

Palve nõuab avangardiks olemist!..., mis ala hoiab, mis pakub, mis leevendab, mis osutab abi! Ning mis meid valvele kutsub ja alarmid tööle paneb!

 

Seega on vaja uuesti vaimu värskendada, tugevdada! On vaja…:

 

”Eh! Ei!, ära maga! Toeta oma haavu, survesta oma valu, aga ära maga… Oota oma higide ja võbelustega. Hinga ja tunne end elus! Abi on kohal!...”

 

Pehmelt, õrnalt… esitleb end päikesetõus, justnagu oleks ükskõik missugune teine päev…

 

Ja ta ei ole seda!

 

Esitleb end “normaalsena”…, mis tundub alguses näitavat, mis juhtuma hakkab.

 

See on iga päeva viga!

 

Kui sa tead kulgemist… ja sul on puudu hämmingust avastamisel…, mis mõte siis elul on?

 

Hapralt, tühiselt, tavaliselt, harjumuspäraselt näitavad end korrektsete afektide tendentsid.

 

Ai!... Külmad nahad, mis sooja ei tunne…, ega ka külma mitte, mis abi otsib!

 

Päev ei paku…, ei paku end väsinuna!, aga inimolend… muutub uduks, tänapäeval, ja tal on kalduvus elada juba kurnatuna!, kui veel ei ole alustanudki mitte!

 

Et avaneksid!..., et avaneksid poorid; et võbeleksid karvanääpsud, et nahk ventileeruks ja paneks meid end tundma retseptoritena kõigele, mis saabub; kõigele, mis kohal on!...

 

Puudutades värve…, nuusutades helisid…, vaadates pimedusi, tundmatust…

 

***


TIAN-I UNIVERSUMI PÄEV

 

(hispaania keeles- UNIVERSARIO- sisaldab sõna UNIVERSO-Universum, kus aja-arvamine puudub.

Otsetõlget sõnale “universario”ei ole)

 

 pdf

Avastada, et valguse rada juhib meid… ja valgustab meile teed erinevuse, erisuse poole, eluliselt tähtsa suunas.

 

Osata olla ühenduses kogu elavaga, loova sõnumi kandjaga, mis leiab tõestuse iga olendi loovuses ja tema võimes peegeldada seda, mis teda armastab, armastades seda, mida ellu viiakse.

 

Kõik see on hämmastus, üllatus, kui seda on näha tõendustes. Kõik on imetlus, mitte poosist, vaid peegeldusest. Imetlus referentsidele, mis asetavad meid Usu, Lootuse, Headuse, solidaarse, kooselulise suunda, seda piisava huumoriga, et mitte kunagi olla haavav!

 

Niiviisi hakkab olend vabanema ”okaskehast”, mis ei ole tema oma (tema loomuses), ning ta muutub, tema nahk muutub pehmeks ja atraktiivseks. Lõpetades olemast vastandumine, vaidlus ja kestev kaeblemine, et liikuda edasi märkama, et oleme lahke, helde adaptatsiooni visand, üllatavatest, hämmastavatest võimekustest!

 

See, mida avab meie jaoks Palvuslik Tähendus, ei peaks meid viima igapäevase kriitilise lootusetuse poole; mis, kahtluseta, on tulvil motiive, kuid mis annuleerib… -see kriitiline lootusetus- iga olendi kohaloleku sära. Kes on siin, sest tal on üks kohustus, missioon vaja täita; kes jätkab, sest on olemas müstiline hingus, mis teda hingestab.

 

See elamusliku märkamine…, et oleme olendid ühest suurest etendusest; ühest suurest loovast etendusest. Et, meie transiidil, ei või me jääda ajaloolisse šablooni, kestvasse kohtumõistmisesse, vaid et oleme haaratud igapäevasesse, jätkuvasse, üllatavasse uudsusesse.

 

Oleme kriitilises, otsustavas punktis, mil purustamise, kaotuse, võimatuse tunne ilmub spontaanselt!, mil on elus vaid… viha, kättemaks, protest, võitlus, ebaõnn.

 

Selle allakäigu, hävinemise ees, kindlapeale, ei ole kerge leida mingit rõõmuhetke, mingit õhkamapanevat kujutelma, unelmat.

 

 Kuid igaüks meist on kujutelm, unelm! Oleme ühe lõputu Loomingu unelmad!

 

 Ja me ei tohi omavahel pettumusi valmistada!..., ega ka mingitele teistele elus olevustele, kuhumaani meie teadmine ulatub.

 

Me ei või end tunda läbikukkunutena ühe armastava hinguse ees, mis meid juhib, mis meid hingestab, mis meid igal hommikul üles äratab!...

 

Jah. Mure on õigustatud, kuid veelgi õigustatum, heatahtlik ja armuandev on mõistmine, et sellel transiidil kulgemisel on vabastavad peegeldused…, läbi elu.

 

Ja tõsi on, et valu pitsitab, et häving ümbritseb, et vägivald võtab võimust. Kuid mitte vähem kindel on ka see, et tüünus… ärkab igal päeval; et naeratus on vajaduse väljendus, elu nimel.

 

Et igapäevaselt oodatakse; oodatakse, võib-olla, et lootusetus meist lahti laseks. Oodatakse lootuses. Oodatakse usalduslikkuses. Ent tõsi on ka see, et kiirus kiirendab… ja palub tulemusi!, ja palub tulu!, ja nõuab õigust, korda!... nüüd kohe!

 

Ja, selle kiirusega, haarab kaasa ja… ujutab üle.

 

Ja, selles kiirusega, pole aega mediteerida, ei ole aega palvetamiseks!... ega ka kontempleerimiseks.

 

Aeg on arvete esitamiseks!... ja surmanuhtluseks, ja muutuda kriitiliseks ja muuta kriitiliseks mõtlemine ja keelekasutus, kui vabastav, kaitsev väljendus. Ja unustada need, kes peavad püsti tõusma; need, kes on kukkunud palju kordi ja vajavad abi. Kiirustamata! Sihikindlalt, järjepidavusega!

 

Inimkonna kohuseks on olla harmoonia, tasakaalu, fantastilise fantaasia alati võimatus elamise peegelduseks. Ja, nähes, et need on võimalikud!, olla ärksad, olla ärksad ja  hoolikad iga sammu suhtes.

 

Et kiitus, ülistamine oleks tõeline, tõepärane… Ning et see ei muutuks hurrahüüete, triumfide liialdatud ülekoormaks…, et unustatakse jätkata, et usutakse olevat kohelejõudnud…

 

Ja mitte kunagi ei jõuta kohale, alati minnakse, sest meid kantakse.

Igavikul ei ole lõppu. Lõpmatusel ei ole kohale, pärale jõudmist. Surematusel ei ole kehtivuse kaotust, vananemist.

 

Tänane Palvuslik Tähendus tuletab meile meelde ja toob meile vajalikke uuenduslikke detaile, et üle kinnitada suunda, tähendust, et jõuda konsensusele ühises ja hajutada vasturääkivusi. Et alustada uut taasloomist, sellest, mida on elatud. Ümber sulatada see, mis võib olla laiali valgunud, hägustunud, ja sulandada kokku.

 

Ja niiviisi, omades hingusi, nagu vulkaan kui purskab, ja tunneb end vabastatuna korgist, mis teda tagasi hoidis; ning visandab, kujundab oma parimaid tulekeeli, oma kõige töödeldavamaid, viljakamaid laavasid, mis järeleandmatult, armutult külmuvad jõudes vette, ja muutuvad “sulandunuks”…, mis hiljem saavad harituks, kultiveerituks, justnagu maa sooviks väljendada mingit võrdlust, sarnasust… kirele, unelmatele, unistusele ja fantaasiale.

 

Kindlapeale, nendel ristteedel, ei ole lihtne jätkata. Ja on hülgamisi, on salakavalust, reeturlikkust, on kriitikaid ja on opositsioone.

 

Midagi neist ei peaks olema takistuseks, tõkkeks!, et jätkata. Need ei ole elemendid, mis võivad kahtluse alla seada pühendunud hingust… tundmaks end üheks inimkonna vabastavaks piisaks olemist, Loova Müsteeriumi eestkoste all!

 

Ei ole hülgamist, loobumist, mis mind kõikuma paneks. Pole olemas kriitikat, mis mind liigutaks, korda läheks. Ei ole kaotust, mis mind tagasi hoiaks. Ei ole arvamuste lahknemisi, mis mind kahtlema panevad.

 

Liitu, alianssi kuuluvad ilmsused, tõendused koos aja fantoomiga… näitavad, et, kahtluseta, Müsteeriumi Hingus liigutab, edendab meid, annab meile rütmi.

 

Kui ei oleks nii olnud, siis poleks ükski inimkond vastupidanud sellele trajektoorile, mida kantakse. Ja oleks hukkutud, hävinetud oma egoismide tõttu, oma loiduse tõttu, oma tavade, harjumuste tõttu, oma… kordamiste ja mugavuste tõttu.

 

Kuid mingi välgatus igast päevast!… on alal hoidnud valvsuse, valveloleku, tähelepanu…, mis on võimaldanud jätkata avastades, jätkata usaldades.

 

Päevast päeva näidatakse meile kokkusattumusi, juhuslikkusi ja üllatavaid detaile, mis viitavad, et meid juhitakse, et ollakse koos meiega.

 

Ja selle ees, peame olema kestvad, väsimatud panused, kestvad, väsimatud inspireerijad, kes näitavad ja pakuvad võimalusi, lahendusi, ressursse…

 

Ja isiklikuks näiteks olemine, grupiviisiliseks näiteks olemine, tunnetatule tunnistust andev… peab olema esimesel liini.

 

Mitte minna kaotsi, eksida… raevukate rünnakute kaitsetes. Mitte eksida emotsioonide inkvisitsiooni-laadsetesse vaidlustesse, riidudesse. Mitte lasta peal vajuda jalgadeni, vaid tõsta see tähtede poole! Mitte olla ühendus lahkarvamuste alianssidele, mis väänavad, moonutavad, mis loovad umbrohu seemneid, mida peab kui võsa maha võtma…

 

Ai! Mida kõike on vaja külvata!…

 

Olgugi et konspireerutakse, salasepitsetakse meie  suunal, tähenduses, siis mitte iialgi ei saa meie funktsiooniks olema “konspireerumine”. Meie omaks on “inspiratsioon”, sest meid on inspireeritud.

 

Ja meie uus animus, ilma eelisõigusteta, asetab meid delikaatsele positsioonile, kuid ka uuele ilmsele näidiseks olemisele. Mis, loomulikult, ei ole vabastatud enda hindamisest ja pidevast ümberhindamisest; endalt kvaliteedi nõudmisest kõigilt andamitelt, mida Loov Müsteerium meile toob, annab.

 

Palvulik Tähendus meenutab meile:

 

Me ei ole siin, Universumis, et otsa lõppeda mingis surnuaias, mis on väsimatu vägivalla produkt.

 

Oleme selles Universumis, kui grandioosne väljendus, kordumatu ja võimalusi toetav.

 

Mis -aktuaalse, käesoleva teadvuse tähenduses- on kestvaks imeks olemine.

 

Ja kui me oleme selles Universumis, kui kordumatu elamus, ilma kahtluseta -ilma üritamata avastada Igaviku müsteeriume- on selge…, et tema Armastuse lõputus pühendumises on Jõulisus, Valjus; see Armastuse Jõulisus, mis on olnud teeseldud, simuleeritud, mis on olnud väärkoheldud, mis on olnud halvasti interpreteeritud. Ja sellele Armastusele on antud kõikelubavuse, tolerantsuse, võimaldamise karakteristika... ükskõik missugusele jõuetusele või ükskõik missugusele vägivallale, “isamaa armastuse nimel”, “partei armastuse nimel”, “ideaali armastuse nimel”,  ükskõikmissuguse armastuse… “. Ja selle armastuse nimel tapetakse, jälitatakse… See ei ole Armastuse Jõulisus, Valjus.

 

Armastusel on puhastamise, läbipaistvuse jõulisus.

 

Armastusel on Usu jõulisus.

 

Armastusel on selguse jõulisus!

 

Armastusel on siiruse jõulisus! Ta ei luba varjamisi! Ja kui seda tehakse tema nimel, siis Armastus läheb ära. Jääb järele mingi habras sõprus või lihtsalt mingi vastastikune ärakasutamine.

 

Ai! Milliseks väärkohtlemiseks on Armastus muudetud! Ja, tema nimel, kui palju barbaarsusi on korda saadetud! Ja nad kõik, kuna need pole olnud jõulised oma elamustes; elamus, mis meile antakse, ja milles peame peegelduma. Ja jõulisust on interpreteeritud kui karistust!, kui keeldu!, kui väärkohtlemist!... Pole midagi kaugemat nende sõnade reaalsusest.

 

Armastuse Jõulisus põhineb hellusel, mõistmisel, kuulamisel, kuid seda kuulekal juhtimisel, teadmises olemisest vabastav vahendaja, kes, lõpptulemusena, ei saa omale lubada igapäevast harjumuspärast tolerantsi, mugandumist!... ja nõudlikkust.

 

Hoides alal Armastuse päriolevat, järeleandlikku Jõulisust, kui elavat, igapäevast kogemust, mis meid ühendab, mis meid Loominguga ühte sulatab ja meid võimekaks teeb meie loomingulisuse heaks, siis saab meil olema impulss, soov, tahe jätkata olemist panuseks, üks kastepiisk, mis toidab, mis näitab, mis õpetab, mis annab tunnistust, mis panustab juhituna Müsteeriumi poolt, erineva, teistsuguse inimkonna suunas.

 

***